Auto

Pärast eilset rehvivahetus operatsiooni oli kuidagi imelik tunne- väljas soe, tee puhas ja autol naelad all. Täna jääb üle loota, et minu auto taga pidurdaval autol oleks ka naelad all. Talv tuli.

Segamini aastaajad

Eile olin valmis kirjutama, et kevad on kätte jõudnud, täna on juba talv.
Kevade tunne tekkis hilissügisel külvatud muru tärkamisest. Täna hommikul ärgates oli maapind valge. Nüüd läheb muru kõik vastu taevast ja päriskevadel tuleb seda putitada.

Minu ettepanek- nimetame aastaajad ümber- päristalv, päriskevad, pärissuvi, pärissügis.
Reaalne aeg on suvaline valik eelnimetatud "päris" aastaaegadest.

Uus päev

Täna oli tõeline käimise päev- mööda ehituspoode. Ja siis äkki. Keset põrandat. Kutt seisab hetke ja paneb aga jala jala ette. Ja nii päris pikalt. Nüüd võib vist Kristjani käimise avatuks lugeda. Palju õnne!

Tuleb, tuleb

Ootame Kristjani käima hakkamist nagu jõuluvana. Ei tule ega tule. Aga nüüd vist jälle annab lootust.
Ootus ja lootus on lastevanemate eluaegne saatja- et hakkaks naeratama, et hakkaks keerama, et hakkaks roomama, käima, jooksma. Et lasteaias läheks hästi, et koolis saaks hakkama, et tooks koju ilusaid hindeid, et leiaks ilusa pruudi, et teeks ema ja isa vanavanemateks ja nii edasi...... Nutt tuleb kohe peale.

Mõnus kogemus

Käisime Läänemaal saunas. Lahke peretütar tegi juba mõni aeg tagasi reklaami oma popile nahakoorimisplöksile- kaerahelbed, sool ja mesi. Nõutasin siis ka seda oma saunaskäigu ajaks.
Mmmmmmm.... esiteks maitses see väga hästi. Ja teiseks tegi see minu olemise täiesti uueks inimeseks- nahk nagu beebil, energiat duracelli jänese jagu. Ilmselt lähevad meie kodused pudru jaoks mõeldud kaerahelbed nüüd jahvatamisele ning võtavad järjekorda peagi valmiva sauna ukse taha.

Ühe loo lõpp

Andsin endast talle pea kaheksa aastat. Ja nüüd on see lõppenud. Minu algatusel. Ajad läksid segaseks ja ilmselt oli lõpplahendus minu jaoks üsna soodne. Nagu öeldi- oleks võinud ka kehvemini minna.
Kas ma olen kurb? Ei ole. Lõpp tuli minu jaoks õigel ajal. Uued teed ja võimalused on valla ja avatud. Olen turul saadaval.
Hüüdnimi jääb mulle vähemalt kojaliinis küll vist igavesti alles. Kohuke.

Noorkodalane Peipsi ääres

Suvised pildid Peipsi ääres peetud noortekoja suvepäevadest.

Sünnipäev

Huvitav kuu see september. See on esimesi kordi, kui ma hakkan siis oma sünnipäevale mõtlema. Tegelikult on sinnani aega pea kaks kuud, aga juba hirmutab mind mõte järjekordsest vananemisest.

Üks mees

Ta keerab torude otsa segisti ja vaatab pärast kasutusõpetusest järgi, kas viimane on ka õigesti kirjutatud. Ta integreerib köögimööblisse gaasipliidiplaadi ja elektriahju. Just eile lõi jälle jupikese tuulekasti. Praegu haub plaani hakata saunaahju ehitama. Ta pani majale ette kõik uksed ja aknad. Ta teeb jõuludeks mooritud seapraadi. Ta teeb suuremateks suveüritusteks kaasa ühepäevasoolakurke. Kui tööpäeva õhtul enam mingit head söögimõtet ei tuleb, siis teeb tema kõige parema piimamakaroni supi. Tänu temale teen mina talveks moosi-kompotti. Aga tema teha on tomati-sibula-pipra-äädika lihakaste. Ta võtab lapse ja läheb temaga õue terrassi ehitama. Kui just peab, siis vahetab ta lapsel mähkmed. Õhtul panem meie pisikese tegelase voodisse ja valvab, et ta piima ära jooks ja magama jääks. Ta tuleb minuga jalutama või koja üritustele. Ta on lapsega kodus, kui mul on vaja minna kodust välja.
Lubage esitleda- minu abikaasa.

Hinnašokk

Käime tänu heale söögile ikka aeg-ajalt Pirital TOP-i restoranis söömas.
Täna oli jälle see päev. Hirmus oli mu üllatus, kui hakkasin arvet maksma. Võtsin väiksema prae, natuke mahlajooki ja ikka arve üle mõistuse suur.
Ja kujutage ette. Üks tavaline klaas mahla maksab 22 krooni. Ja siis mulle meenus, et olime Jaanusega sellest rääkinud, kuidas söögikohtade käive tulebki just joogist. Tühja see päevapraad. Kui inimene juba lõunat sööma tuleb, võtab ikka mingi joogi ka. Pole ka ime- klaas piima maksab tavaliselt 8 krooni kanti.
Selle 22 krooni eest saan ma poest ligi 2 liitrit mahla, nüüd ainult klaasikese. Ma olin ikka täitsa lödi ja see mahl ei maitsenud enam sugugi hästi.

Hiljem sain pinkalkulaatori õnnilikuks omanikuks. Maksis 190 krooni. Kui see oleks kullast, siis ma saan aru, aga see plönn.......

Kaks hinnanuga korraga. Olen löödud.

Eelmisel korral seatud eesmärgid täitusid ca 20% ulatuses. Kui niigi palju. Nõrk.
Eile oli uue elu esimene päev. Eesmärke ei julge seada. Vaatame, mis aasta lõpuks tuleb.
Tegelikult natuke varem. Detsembri alguses on ball. Peaks ennast oma ilusasse musta kleiti ära mahutama. Jõudu mulle. Aitäh.

Üks sissekanne tekkinud olukorrast. Täna oli minu silmadele esimene kord näha, kus laps ise põrandal püsti seisma tõusis. Ja siis seisi jalad laiali vajumas ning varbad krõmpsu minemise ääre peal päris pikalt.
Ju siis olid enne jalatallad liiga ümmargused, et seisma hakkata.
Nüüd ei ole ka esimesed sammud enam mägede taga.

Teretoredada lapsevanemad. Praegu, peaaegu sügisesel ajal on lapse riidesse panek paras peavalu. Hommikul lähed välja, on kraade 9. Tuled lõunal koju on juba 19. Katsu siis hakkama saada.
Aga muidu oleme me Jaanusega ikka toredada lapsevanemad. Õue minnes on raske lapsele selgeks teha, et kindad on vaja kätte panna ja et igasugu veega täidetud topsikud, mis õue peal vedelevad, ei ole mängimiseks.
Aga see viimane just eriti põnev ongi. Kutt läheb ja leiab vee ning unustab ennast sinna mängima. Selle asemel, et laps kuhugi mujale paigutada, et ta päris ihupesuni märjaks ei saaks, toimime me hoopis vastupidi. Nimelt tuiskab emme kööki, et veekannuga liiter vett keema ajada. Kui nii on läinud, siis läheb issi ja valab keeva vee sinna anumasse, kus tibu parasjagu mängib. No et lapsel ikka tore põli oleks......

Sügis tuli eile. Siiani oli hea rahulik- läksid kodust välja, lükkasid varbavahed jala otsa ja minek. Nüüd hakkas vihma sadama ja mul varbad kohe ka külmetama. Sai tummisemad jalanõud kapist välja otsitud ja kohe häda ka käes. Varbad ei ole harjunud nii tihedalt üksteise vastas olema. Kohe mingid villid punnis püsti. Ja varbaküüned ei taha ka kuidagi ära mahtuda.....

Aitäh, et sa olemas oled!

Nüüd on see siis tehtud. Käisin ära Desision Base koolitusel. Tegu on mänguga, kus mängitakse tootmisettevõtte saneerimist. Mängijad on saneerijad ja järgmise kümne aasta juhtkond. Oi kuidas mul oli mõni hetk tunne, et tegelikult tuleks minna Kapakohilasse asfalti panema. Vähe sellest, et ei jõua kuldpeadega kaasa mõelda, ei osanud ma kohati ka peast arvutada. Eks proovi ise kiiresti ja täpselt- 22 pluss 46 pluss 43 pluss 30 pluss 26 pluss 33 pluss 17 pluss ei tea veel mis......
Ja mis kõige tähtsam- rahavood!!! Aitäh siinkohal Rainile, kes meid kampa kutsus ja kogu mängu ka ära mängis.

Puhkus. Täitsa lõpp. Aega nagu putru ja ilm on ülipalav. Istume natuke jahedamas toas. Mul isegi varbad külmetavad. Lähed õue, kohe higi lahti. Katsu nüüd siis kuidagi normaalne olla. Mitte et ma nüüd kurdaksin. Isegi ilm on vist eestlane- kui soe, siis ikka täiega. Aitäh.

Sattusime laupäeval ootamatult pulmapittu. Oli selline kodune olemine, nauditi ülimalt kuuma suveilma ja isuäratavaid roogi- heeringat ja hakklihakastet.
Nüüd jääb üle harjuda veel pruudi uue nimega ;)

Nüüd see siis saabus. Kristjani esimene sünnipäev. Ei tea, kas keegi on seda hetke meenutanud muude sõnadega, kui "kui kiiresti läheb aeg!"
Ühinen kõigi niiöelnutega. Aga mida veel- meeletult on mähkmeid vahetatud, kui mitu korda öösel ärgatud ja tibukest kussutatud, kui palju vannitatud, kui mitu kilo sööki sisse söödetud.
Kui palju rõõmu ja naeru. Õnne ja õnnetunnet. Kallistusi. Natuke haigusi ja muret. Kõige rohkem siirast armastust.

Tantsupeo lummuses. Vaatasin eile tantsupeo ülekannet. Tundsin, kuidas terve aeg oli mul näos totter-naeratav ilme ja mõne armsama koha peal läksid silmad vesiseks. Sest see pidu oli nii ilus ja südamlik. Eriti eredalt jäid meelde rohe-kollased jaaniussid. Eriti see koht, kui nad oma rohelistesse torudesse pugesid ja naljakaid liigutusi tegid. Nagu Koppel ütleb: nunnundusefaktor ületas piirid.

Jaanid. Õnneks jälle möödas. Ma ikka olen selline, et kohustuslikud peod, kingid ja karmid joogid ei meeldi.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Hoopis millestki ilusamast.
Olime jaanide ajal maal. Jalutasin lapsega tee peal ja maastik on just selline, et kenasti paistab naabrite heinamaa ja tükike majakatust. Nad olid hommikul vara juba lipu masti tõmmanud. Kui ma seda pika masti otsast suurt ja võimast eesti lippu nägin, siis valdas mind äraseletamatu rahvustunne. Selline vanaemade aegne eesti aeg ja nahkpalitutes vintpüssidega metsavendade tunne tuli.

Rescue 911. Täna oli vaja natuke arvutit käppida ja see tähendas, et lasin Kristjani vabale käigule.
Kulub aeg. Vaikus. Halb enne. Hakkab kostma vaikset nutukähinat.
Lippasin last otsima. Oli pimedas vannitoas, wc paberi rull oli lahti keeratud, üks plätu oli wc potti pandud, potikaas kinni lastud, aga käsi oli vahele jäänud. Sellest ka nutupoiss.

Olen tarbijana täielik nuhtlus. Niisiis- ärge püüdke mulle väga midagi müüa. Sest kui asi ei ole nii hea, kui välja paistab, on tarbijakaitsesse minek.
Lugu järgmine. Viimastes Eesti Ekspressides oli Parex Panga kuulutus- kolmekuuline tähtajaline hoius intressimääraga 4,2%. Punkt.
Kui see kuulutus nüüd eesti keelde panna, siis mina, kui intressidest ja arvudest kauge inimene võin arvata, et kui viin raha kolmeks kuuks Parex Panka, siis saan kolme kuu pärast vastu 4,2% tulu. Aga võta näpust. Muidugi oli tegu aasta intressimääraga ja muidugi arvasin seda ka kohe. Aga ikkagi võtsin tarbijakaitsega ühendust, väites, et tegu on tarbijat eksitava reklaamiga. Seal väga meeldiv meeshääl teatas, et pangad ei ole tarbijakaitse rida, aga ta lubas asja edasi saata Finantsinspektsiooni. Nendele pakkuvat see teema huvi. Urrrrr.....

Kiunun kogu aeg, et ma ei jõua koristada ja olen väsinud ja üldse sada häda. Täna võtsin ennast kätte. Teadsin, et mul poolteist tundi vaba aega. Jõudsin selle ajaga üle käia kõik tolmused kohad, käppida arvutit, laadida oma laadimist vajavat tehnikat, süüa ja lehte lugeda. Huvitav, ja pärast seda on tunne kuidagi värske ja keha energiat täis. Peaks ikka tihedamini koduseid töid toimetama.

Ma olen pöördes! Eile sai käidud mõnusa kambaga Tallinna lahel jahiga sõitmas (ametlik nimetus katamaraan). Kuna ma teadsin, et kusagil allpool ja veel eriti kinnises ruumis jään merehaigeks, siis ronisin ikka kohe rooli. Õnneks oli seal kahekohaline kaptenitool.
Seilasime natuke ja siis kapten küsima, et kas ma tahan proovida juhtida. Mõeldud-mõeldud. Haarasin rooli pihku ja järgmised poolteist tundi olid kõik mu kätes. Vahepeal sattus ohtlikku lähedusse VikingLine, siis oli äkki risti ees üks kihutav kaater ja lõpuks sõitsime võidu ühe purjelauduriga. Viimane kaotas- nii meile kui tasakaalu.
Olen siiani roolikeeramisest pöördes....
Huvitav, kui ma seda kirjajuppi siia kirjutan, siis hakkas kuidagi loksutama....

Räägin ühe saladuse. Sellise maitsva :)
Meie sööme saia ja saiakesi. Vahest juhtub, et kui paari päeva jooksul värsket ja pehmet saia(kest) ära ei söö, siis läheb see kuidagi puiseks ja kõvaks ja maitsetuks.
Kui teiega on samamoodi juhtunud, siis saladuskatte all ütlen, et kõige paremad pärmitaigna pirukad on müügil Haapsalu kaubamajas. Need pirukad on tehtud juba headest asjadest ja sellepärast maitsevad ka ülihästi. Sobib süüa ja mõni päev hiljem.

Me olime nädalavahetusel rikkurid. Teate seda lugu, kuidas rikkurid käivad ratastega sõitmas. Et pannakse rattad katusele, sõidetakse loodusesse ja siis koju tagasi. Ongi ratastega sõitmas käidud.
Me pakkisime samamoodi kama katusele, et minna Rohukülla või Roostale surfama. Ilmajaam küll tuult ei lubanud, aga no igakskümneksjuhuks oli vaja kõik kaasa vedada. Rääkimata muidugi "lapsevarustusest". Mine või bensukasse järelkäru laenutama.
Tuult oodates kulutasime suure osa ajast muru niitmisele või õigemini küll heina tegemisele muruniidukiga. Ja mida polnud, oli tuul....

Lõpuks maandusime ikkagi külas, kus pakuti ülimõnusat sauna ja parimat und. Aitäh, kniks.

Meil on nüüd koduloom. Eile oli the day. Sellin nunnu ja punane, sarved peas ja me kutsume teda põdraks. Soomlasega tegu ei ole. Täna hommikul alla minnes seisis ta truult keset tuba. Tuli tahtmine talle nina ette mõni nosimine panna. Ahaaaaa.... Ärgu arvatagu, et meil mingi elus loom kodus on. Ikka üks ilus punane sarvedega kiikpõder on meile allrentnikuks tulnud. Õigemini Kristjanile. Õigemini katsikuks. Tänud toojatele :)

Inimene tahab ikka seda, mida tal ei ole. Nagu mina. Jalutasin täna vanalinnas, et heita pilk vanalinna päevadele ja kuna leht kirjutas, et müüakse ilusat linast riiet, mis läheb nagu soe sai, siis tahtsin ka seda oma silmaga kaeda.
Linane riie oli kenasti olemas, aga ostuks siiski ei läinud.
Ilm oli ilus, rahvast, et mitte öeldat turiste palju. Tundsin, et tahaks siin elada. Nii nagu kunagi aastate eest sai Suur-Karja tänaval elatud.
Kui ma ikka õnneks maa peale tagasi tulin, sain aru, et elada lapsega vanalinnas on tõeline nuhtlus. Mõelge ise- äärekivid, tihedalt pargitud autod, trepid, rahvas. No katsu sa seal käruda liikuda. Muidugi ei mõtle sellele siis, kui käru näpus pole. Aga kui vaja ikka titte kärus tirida, siis sobib meie praegune elukoht selleks triljon korda paremini.

Mõtlesime, et läheme kenal pühapäeval lõunaks kala püüdma ja sööma. Mõeldudmõeldud. Jõudsime kohale, vähe autosid, paistis normaalne. Tundus, et siia me jääme. Aga võta näpust. Põhjus, miks nii vähe rahvast ja sebimist oli, oli lihtne- kala kilohind on nii müstiline, et süües oleks vist krooni maitset tundud. Kulla kalakasvatajad. Olgem ikka mõistlikud. Nagu korvpallis öeldakse- kolmepunkivisetega mängu ei võideta.

Istumine ja Kristjan on nüüd sõbraks saanud. Juba nädala jagu.
Õnneks hoiab nüüd pojake ka piisavalt tasakaalu, et ei kuku istudes tahapoole. Vahest istub mõlemad jalad ees, vahest on tõkkejooksja asend.
Tere tulemast uus sõber :)

Esimesed maasikad ja murelid on sellel hooajal ära proovitud.
Tõsi ta on, et kui juba kaubanduskeskuste ust juures maasikaid müüakse, tasub külastada mõnda turgu. Sest seal on sama kaup pea poole odavam. Täna jõudsime otsapidi Õismäe turule ja mina mureli leti ette.
Mõnus oli, ostsin nii mureleid kui ka maasikaid. Ikka tasa ja targu natuke, et maiku suhu saada. Maitsesid hästi. Ilmselt saab minust nüüd tihti turu-klient. Eelmine aasta sai Jäneda talupäevadelt isegi korv ostetud. Nüüd pole muud, kui korv käevangu ja turgu. Ja kaubelda ma mõistan nagu valge juut :)

Hea on kuuluda. Kuulumisvajadus pidavat ka üks suuremat sorti vajadus olema.
Mina tunnen, et ma kuulun. Noortekotta. Kuigi elumuutustega olen koja aktiivsemast elust veidi eemal, on sõbrad-kontaktid-head inimesed ju ikkagi iga hetk olemas. Nii juhtus tänagi.
Helistasin Merikesele sulaselges maksuküsimuses. Kui olime mu murest rääkinud ja ka lahenduseni jõudnud, ütles ta: helista ikka, kui sul muresid on. Seda oli nii soe ja hea meel kuulda.

Aeg jälle tibu strateegilised mõõdud ja toimetused kirja panna.
Kaalu 9,1 kg, pikkust 74 cm, hambaid 8 tükki.
Nüüd on käpuli käimine ka lõpuks täiesti selgeks saanud. Ja juba hakatakse ennast ka istuli sättima. Kui ta istuma panna, siis ta ikka istub, aga üsna ebakindlalt.
Püsti aetakse ennast eriti diivani peale ja siis tahaks kohe ka kõrgemale ronida. Aga keps on ikka pehme ja erit issi peab natuke aitama ning vupsti ongi tibu diivanil- lähemal pultidele ja ajalehtedele. Ja siis jätkub tegevust juba kauemaks.
Kui meil oleks plaanis vaadata mõnda telekanalit, siis arvab tibu, et tal on mingi muu kanali vaatamise soov. Ei lähegi palju aega, kui mingi suvaline pult on vajutamisele reageerinud ning telekas näitab põnevat siniste joontega tibu lemmikkanalit. Kannatust on sellel väiksel sellil ikka küllaga. Ennem loobume meie teleka vaatamisest, kui tibu.
Ajalehti on ka tore rebida. Tibu on selgeks õppinud "ei tohi" ütlemise ajal pea raputamise. Ja siis ongi tegevus selline: mina ütlen "ei tohi lehti rebida", tibu raputab pead ning tõmbab aga suurima mõnuga järgmist lehte ribadeks. Muidugi tuleb naer peale :)

Käisime Paide Rallit sõitmas. See on üks huvitav üritus. Nimetus on küll ralli, aga võistluse tegelik sisu on täpsussõitmine. Eesmärk on etteantud kiiruskatse läbida võimalikult täpse ajaga ja kõiki liikluseeskirju järgides. Vahet ei ole, kas võistleja jõuab finisisse 20 sekundit hiljem või varem, ühe palju karistuspunkte saab ta ikka. Infoks on ainult trassi joon ja keskmine kiirus. Kõigepealt tuleb see joon kaardi pealt üles otsida. Lisaks on soovitav kaasa võtta hambaniiti, et trassi pikkus ära mõõta ja mõõtkava järgi kilomeetriteks arvestada. Ja siis võib minna sõiduks.
Sellel aastal tabas algajaid ikka tõeline õnn. Nad tulid esimest korda, arvates et see on ikka ralli ja vaja kiiresti sõita. "Töö käigus" sai asi selgeks ja kolmes kiiruskatsest võitsid kaks. Kusjuures erinevus õigest ajast oli 0,01 ja 0,03 sekundit. Kogenud rallisõijad ei suutnud ära imestada, kuidas see on võimalik. Ega nad isegi olid veidi kohmetud.
Aga seekord oli vist esimene aasta seitsmeaastase ralliajaloo juures, kui lõhuti ka autosid. Mehed läksid ikka väge täis ja nii üks aed maha niidetigi. Autol ka mõlk sees. Õnneks jäid kõik osavõtjad terveks. Ja õnnelikuks.

Veebruaris kirjutasin oma blogis, et meil käivad kitsed akna taga mustikavarsi nosimas.
Laupäeva, kui läksi Jaanusele lennujaama vastu, sõitsin mööda Laagri koolist. Vaatasin, et mingid mehed viskavad ja lennutavad kooliõuel võrku. Mõte käis peast läbi, et mida need kalurid ometi siin kooli õues nüüd oma võrkudega tuulutavad. Aga pöörates veel kord pilgu sinnapoole nägin ka jooksvaid politseinikke ja lõpuks ka peasüüdlast- üks õnnetu kits oli tulnud inimelu kaema ja kooliaia sisse lõksu jäänud. Ja need ei olnud muidugi mingid kalurid, vaid sulaselged loomapüüdjad. Ja võib olla oli see üks meie aknatagustest kitsekestest...

Kristjan tegi lõpu minu agrikultuurile. Kiirelt ja lihtsalt ja väga pühendunult.
Tibu ajab ennast nüüd ju iga vähegi toekama asja najal püsti. Ja nii ta sinna tillikasvatustünni äärde sattuski. Lõppu kujutate nüüd juba vist ette. Aga ühel hetkel ma näen, kuidas tibu on selle tünni ääres püsti, kogu kasvav tillimajandus käeulatuses ja nopib minu niigi kiduraid tillihakatisi paari kaupa mulla seest välja. Tehes seda väga asjalikul moel. Lahe sell.

Kurtsin kogu aeg, et mul on niiii palju raamatuid. Aga tuleb taaskord välja, et kõik on suhteline.
Nüüd, kus mul on uus raamaturiiul sõna otseses mõttes seinast seina, jagub minu olemasolevatest raamatutest ainult mõne riiuli peale. Mine või poest uusi juurde ostma.

Kristjan on just praegu selles eas, et ronib igale poole. Küll mööda püksisäärt, küll mööda diivanit. Ainult piisab pisikesest huvist ja juba ta tuiskab.
Ükspäev jäi millimeeter puudu, et ta oleks kukal ees põrandale kukkunud. Aga õnneks keerasin ma just siis ümber nurga ja jõudsin ta kinni püüda. Kummaline- ema ja laps on justkui miljoni hõbelõngaga omavahel seotud.

Mulle meeldib tegelikult, et mina olen samamoodi oma emaga seotud. Igavesti.

Nüüd on küll kuri karjas. Ma ei pääse enam enda mariajurjevna.blogspot.com peale. Ei lase sisse ja kõik.
Ega ei jäänudki muud üle, kui uus blogi teha.
Aga vanal aadressil saab ikka vanu lugusid lugeda http://mariajurjevna.blogspot.com/