Auhinnad parimatele

Sättisisn ennast teleka ette, et vaadata teatriauhindade kätteandmist. Tavaliselt on kogu muu etendus, kui auhindade kätteandmise ise, hoopis vaatamisväärsem.
Seekord ei pidanud pettuma! Tõeliselt nauditav NO99 etendus. Eriti meeldis parima naiskõrvalosatäitja Tiina Tauraite tänamine. Ja ega tänatavgi hätta ei jäänud.
Siis veel parima meesosatäitja nominentide väljakuulutamine tuules ja vaikuses.
Kord suspedes ja siis prokaatkleitides mehed, rolle vahetav Mirtel Pohla. Superluks.
Sellise NO99 stiilis etenduste puhul on minu jaoks oht, et vint keeratakse lõpuks ikka üle. Õnneks suudeti sellest hoiduda. Võib olla satun ka mõne NO teatri etendusele nüüd.

Paastumaarjapäev

Paastumaarjapäev 25. märtsil on kevade alguspäev, naistepüha, kapsapüha, maagilise edu meelitamise püha. Maarjapäeval joodi puna, mis tõi kogu aastaks õitseva välimuse ja puna põsile. See oli päev, mil abielunaised pidutsesid ja käisid kõrtsis. Nagu kõigil naistepühadel, nii pidid ka maarjapäeval naistepeole või selle lähedusse sattunud mehed naistele välja tegema.
19. sajandil tõmmati naistepühale sattunud mehele tanu pähe ja tõsteti ta üles, mille peale mehel tuli osta õlut ja viina ning naisi kostitada. Meeste kimbutamine, mängud, tembud, tantsud kuuluvad kõigi naistepühade juurde.
See püha toimis nagu sotsiaalne ventiil, mis võimaldas raskest tööst ja igapäevarollist puhata. On teateid, et sel päeval riietuti valgesse.
Külla minnes tuli puna kaasa võtta. Maarjapuna on punaseks värvitud õlu, viin, vein või mahl. Sel päeval söödi ka punaseid marju, ülepannikooke ja karaskit. Ida- ja Kagu-Eestis söödi kuivatatud kala ja haugi. Maarjapäeva peeti haugide kudemise alguseks, mistõttu sellise toiduga tagati kalasaak. Lisaks söödi seajalgu ja anti kondid sigadele.

Olen jälle olemas

Tere tulemast tagasi!
Nii mõningi inimene, kes mu blogi ikka aeg-ajalt külastas, on teinud järelpärimisi minu sissekannete (mitte)tegemise kohta.

Nii ta on. Üritan ennast nüüd jälle nö kokku võtta ja enda asju ja elu üles kirjutada. Sest endalgi on oma kirjatükke vahest täitsa hea lugeda :)

Hetk.
Poeg. Poja on tubli ja tore sell. Ikka oskab ta mu/me närvi- ja tundekeeled pingule tõmmata ja nendel meeletult ilusaid sümfooniad mängida. Iga kord, kui suudan ta tegemiste peale pahandada, mõtlen sekund hiljem, et poleks vaja olnud. Lihtsam on tasakesti asju ajada. Ta kuulab sind hoolikamalt ja kui küsimusi küsida (nagu näiteks "said sa aru" või "oled sa nüüd hea laps"), siis noogutab lahkesti.
Nii lihtlabaselt lihtne hääle tõstmine viib kõige pealt mind ennast õue ja lisaks poja ainult naeratab oma 16 hamba naeratust.

Abikaasa. Üllatab mind jätkuvalt oma heade ja tarkade mõtetega. Lisaks muidugi superissi oma pojale. Tegelikult ongi vist poja rohkem issi-memmekas. Issiga koos tehakse ju hoopis põnevamaid asju!
Veel on abikaasa super-kokk. Viimase aja supikeetmised/hautamised meie kamin-ahjus, on keele lausa alla viinud.

Töö. Olen nüüd ennast sisse seadnud Torimäe tänava 11ndale korrusele, vaatega merele. Alguses kõigutas, nüüd saan juba rahulikult tööd teha :)
Ütleme nii, et patt oleks mitte rahul olla.