Visa hing

Peaaegu kahe-aastane tegelane on üks piisavalt visa hing. Ise, kõike tahaks ise teha. Kui lähed küsimata appi, siis on jonn lahti. Riideid oskab ise seljast ära võtta juba mõnda aega, mõnda eset oskab ise ka selga panna. Jalatsite, eriti kummikute jalga panemiseks on uskumatu tehnoloogia. Krõpsuga sandaalid jalga ja jalast ära on juba käkitegu.

Jaanus ütles, et ma ikka pilte ka paneks. Seega riietumise stiilinäited on nüüd ka nö must-valgel olemas. Antud pildil valmistume ujuma minekuks- ujumismüts pähe ja püksid jalga :)

Koriluse lainel

Nüüd on see siis käes. Maasikad sai just eile ära ostetud, seenele mineku plaan on päevakorras, kalad on merest ära püütud, kurkide tegemise aeg seisab veel ees. Tomati-sibula kaste ootab küpseid tomateid ja värskeid sibulaid. Äkki tuleb õunu ka....
Kui me oma tühjade purkide laviini vaatasime, siis tuli õud peale, et neid on nii kohutavalt palju. Suhteliselt suure tõenäosusega saavad need suve jooksul täis ja siis tuleb seda kupatust kusagil hoida, et kõik säiliks. Kas ma nurisesin? Ei-ei. Ma lihtsalt kirjeldasin tekkinud olukorda.
Ja siis mõnel pühapäeva hommikul teed pannkooki ja kühveldad sinna peale hunniku enda tehtud õuna- või maasikamoosi. Nammi-nammi.....

24

See on üks väheseid seriaale, mida ma huviga vaatan. Tänaseks on neljandast hooajast näidatud kahte seeriat. Kuna esitlus toimub laupäeva õhtul, siis muidugi suutsime viimase vahele jätta. Vahepeal tundus, et televisoon ja õlle-liha tootjad on omavahel äss diili teinud. Telekast midagi vaadata ei ole, järelikult tuleb minna õue sööma-jooma. Nüüd on ETV omapärase otsuse teinud ja nii popi seriaali laupäeva õhtule lükanud. No tule taevas appi!

Väikese kavalused

Ühel päeval oli vaja Kristjani pluusile ette õmmelda nööp, oranži niidiga. Minu ümmarguses õmbluskastis sellist värvi niiti ei olnud. Jaanus tuli appi oma kavalusega. Et kui tema väike oli ja sinisel koolipluusile oli vaja nööpi õmmelda, siis valge niidiga nööp ette, pärast sinise vildika või pastakaga niit üle joonistada. Kui ta seda rääkis, siis ta ise oli kavala krutskit teinud pioneeri nägu.

Minu lapsepõlve kavalused olid hoopis hirmsamad ja kurja kuulutavama tulevikuga. Nimelt olid meil kodused tööd kolme õe vahel ära jagatud- kes pidi mis päeval märja lapiga toimetama ja kes millal põrandat pühkima. Nii tuli mulgi, pesamunal, vahest hari kätte võtta ja esikust liiv kokku korjata. Mõeldud tehtud- liiv hunnikusse ja niuti vaiba serva alla. Ja kui ema mu kavaluse leidis, siis ütles ta ikka, et kes nii teeb, sellest saab tulevikus laisk ja lohakas perenaine. Mine võta nüüd kinni, ütles ta seda hirmutamiseks või tõena, aga ega ma just kõige tublim koristaja praegugi ei ole. Ilmselgelt ma oma noorpõlve kavalust enam ei rakenda.