Statistikat

Mitme lapse emad võivad vast kinnitada, et esimese lapsega pannakse kirja peaaegu kõik, mis toimub. Alates rasedusest ja lõpetades keeramise, pööramise, kaalunumbri, hammaste tulemiseja tontteabmillega veel.
Sama lugu meil. Kristjani asju sai üles kirjutatud üsna täpselt. Nii siia blogisse kui ka eraldi raamatusse. Kirke on selle-eest ikka täitsa unustatud. Et seda unustust natukenegi leevendada, siis panen kirja, et oma aastaseks sünnipäevaks otsustas preili Järve kahel jalal maa peal seisma hakata. Tänaseks, jõulu teiseks pühaks, on ta teinud piisavalt pika maa iseseisvaid samme, et saame kuulutada tütre käima hakanuks.

Meie lapsehoidja on sedasorti tähelepanekute üleskirjutamises hoopis kõvem käsi. Tema teab, et Kirke on raskem, kui Kristjan samas vanuses. Ilmselt on tal õigus. Aga käima hakkas Kirke jälle varem, kui Kristjan.

Juba varases lapsepõlves on kord piibeleht peal ja vestman all ja vastupidi.

Jõulud 2009

Kergema hingamisega võib nüüd ametlikud jõulud lõppenuks lugeda. Nii valgeid, lume, tuisu ja tuule rohkeid jõule ei mäletagi enam. Nagu ikka veetsime jõululaupäeva Katsi-Raxi juures. Nagu ikka oli laual jõulupraad. See aasta sai kalkunit proovitud. Väga maitsev tuli. Aga peab tunnistama, et sellel aastal oli jõululaupäev kuidagi erakordselt rahulik. Tavalise umbsöömise asemel oli pigem meeldiv ja rahulikum olemine. Võib olla tuli rahu ka sellest, et osa perekonnast on tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Natuke sain jõululauas ka näputöö äri ajada :)

Esimesel pühal olime ema-isa juures. Saun, siis lõunasöök. Nagu tavaliselt. Aga mõnusalt tavaliselt.

Ja muidugi ei saa üle ega ümber esimesest lasteaia jõulupeost.
Sellel aastal oli esimene kord, kui Kirstjan jõuludest midagi arvas. Eelmise aasta sussi ja kommi teema ei läinud üldse peale ja ega me väga ei surunud ka. Nüüd oli kõik teisiti. Suss aknalaual. Tegelikult esialgu veel voodi all kõige tagumises nurgas. Lasteaias käis lõunaune ajal päkapikk, kes kõik kommid või muud kingitused kotti pani ja koti ära peitis. Pärast und said kiiremini riidesse panijad kotti otsida ja kõikidele nänni jagada. Ükskord sattusin sellele jagamisele peale- istusid kõik kenasti vaiba peal ja ootasid nagu väikesed linnupojad koti seest üllatust. Nii hirmkole armas oli.
Lisaks oli jõulupeoks ette valmistatud näidend laulude, luuletuste ja liigutustega. Osa lapsi olid jänkud ja osa linnukesed. Nii armas oli, et mina muidugi lahistasin enamuse ajast nutta.

Kodus olid meil ka päkapikud käinud. Uskumatu siiras rõõm oli Kristjani näos ja silmis, kui ta kuuse all kingitusi nägi.

Oeh. Ükskord tuleb päev, kui saabub tõde, et päkapikkude uskumisega on erilisema lood.

Olgu õnnistatud kõikvõimas internet

Istun arvuti taga ja ajan interneti avarustest taga oma kallile pojale tellitud kaupa. Jõulukaupa.
Otsimise hoos oli vaja kirjutada üks välismaakeelne kiri. Ja mida ma teeksin kui ei oleks minu päästjat ja abilist kuugli transleiti http://translate.google.com/ . Ilmselt poeks nahast välja, et kõik mu soovid ja hädakisa kirja panna. Aga nüüd- trüki vaid kiri valmis ja kõikvõimas internet aga tõlgib. Lahe. Ai laik it!!!

Hispaania! Oota meid veel!

Kuulan just taustaks hispaania keelset muusikat ja mõtlen mõnuga möödunud nädalale- soe, päike, head inimesed, ülimaitsvad söögid. Kõike seda käisime otse Madriidis nautimas. Koos tittedega. Prrrr, vahepeal tõotasin endale, et kui ma kuhugi peaksin reisima, siis lapsi kaasa ei võta. Aga nüüd hakkavad reisimälestused sedamoodi settima, et meelde jääb ikka hea ja mõnusam pool. Mitte see, kui lennuki istme vahe on nii kitsas, et põlved ei mahu ära. Istud titt süles ja eesistuja otsustab oma tooli seljatoe sulle sülle poetada. Kui Kristjan iga su soovile ja palvele vastu karjub. Kui Kirke on lennukis unest ärganud ja tahab omi asju ajada ega viitsi süles rahulikult olla. Kui oled ära andud lapse käru ja ei tea, kas see jõuab sihtkohta koos meiega kohale või jääb kuhugi Frankfurti lennujaama vedelema. Kui kojusõit tundub nii kauge ja kättesaamatu. Kui koduigatsus täistuuridel võimust võtab....

Kõige suurem mõnu reisist oli kojujõudmine....

Kulinaarsed katsetused

Paar nädalat tagasi käisime seenejahil. Seda ei leidnud, mida otsima läksime. Aga leidsime hoopis lehterkukeseened. Olete proovinud kunagi? Mina ka ei olnud ja üldse olen ma selline, kes korjab ainult teatud seeni. Puravikud, pilvikud jms seened jäävad minust metsa. Seeneraamatut sirvides jäi meelde, et lehterkukeseen on hoopis parem, kui tavaline kukeseen. Lisaks sellele on lehtrit ka palju pikemalt ja rohkem saada ning leida.
Ütleme, et oleks võinu metsa vikatiga minna ja niita. Nii palju on neid lehterkukekaid. Koju jõudes kujutasin ette pilti ja maitset heast seenepirukast. Pärmitaignana võitlema hakata ei tahtnud. Esiteks võtab tegemine aega, iial ei tea, kui palju taigent tuleb ja lõpuks kahandab ka entusisasmi. Kuna me teeme tavapäraselt igal reedel pitsat, siis on sahvris mõni pitsapõhja pulber ikka olemas. Mõeldud-tehtud. Võtsin 100 g pulbrit, vett ja veidi õli. Mudisin pallikeseks, jätsin mõneks ajaks kerkima ja siis rullima. Peale panin veidi riivitud juustu ning praetud sibula-kukeseene pläusti. Ahju. 10 minutit ja taevalik pirukas oligi valmis.
Täna proovisin sama pitsapõhjaga teha lapsepõlvest pärist onu Oti õunapirukat. Rullitud põhja peale panin riivitud õuna-rosina-suhkru-jõhvika segu. Kusjuures- et põhi ja kate omavahel ühenduksid ning pealmine osa alumisest ei lahkuks, siis panin vahele juustuviilud. Oleks võinud ka riivitud juustu panna, aga seda ei olnud. Taas oli tulemus superluksmaailmahea.
Nüüd mõtlesin, et kui tuleb uuesti piruka isu, siis prooviks progandiga teha. Saab näha, kas meespere ka mu tulevikurõõmu jagab.

Hetk

Tõele au andes ei ole ma endast juba kaua märku andnud. Olen täiesti olemas. Aeg kulub endale, perele, käsitööle, trennile, natuke koolile ka. See viimane on ikka vaeslapse osas, aga oktoobri lõpus pean olema triksis-traksis ja ühe viimase eksami tegema, et öelda "nüüd on tõesti ainult magistritöö veel jäänud".
Praegusel aastaajal kulub aeg eriti kiiresti, sest valget aega on vähe. Õigupoolest ei jõua ma jälle jõule ära oodata, sest pärast neid algab valgemaks minema. Eelmine aasta, pärast Kirke sündimist andiski pööripäeva tulemine teadmise ja jõu pimeduse ja sünnitusjärgse ajaga võitlemiseks.

Jah. Viimases blogis oli Kirke juba nipsti viie kuuseks saanud. Nüüd on ta ennast juba 10 vanuseks nipsutanud. Selline mõnus tegelane. Räägib oma keeles pikki jutte, käib hoidja juures, võitleb suurema vennaga.
Kristjan läks augusti keskel lasteaeda ja saab seal käimisega hästi hakkama. Kui mõnel päeval pole haiguse pärast lasteaias olnud, siis teatab ikka, et tal on vaja lasteaeda minna ja sõpradega kokku saada. Nii armas. Muidugi tuleb lasteaias lisaks sõprusele ette ka teateid, et sa ei ole mu sõber, et oled paha jne. Aga see käib ilmselt asjaga kaasas.
Kallis abikaasa võitleb töörindel. Avastab ja õpib. Talle küll meeldib suuri maju ehitada, aga hetkel on heitlikud ajad ja ellu jäävad need, kes kõige paremini muutuvate oludega kohanevad. Tema on küll üks suuremat sorti ellujääja.

Kalamehe jutud

Kui Kristjan sündis ja oli nii umbes paar kuud vana, siis küsis Jaanus, et millal ta rääkima hakkab ja millal saaks temaga kalale minna. Rääkimine on meil selge nagu seebivesi. Just eilegi teatas, et "krt, ma olen hingine". Eile sai siis teoks issi ja poja ühine kalalkäik. Tegelikult võeti ka naispere kaasa ja suundusime kohaliku tuletõrje tiigi äärde. Väike moonakott oli ka kaasas- mine tea, äkki läheb kõht tühjaks. Kristjanil oli nii kaua põnev, kui Jaanus õnge kokku pani ja vette likku viskas. Siis hakkas juba pojal igav, kui paari sekundi jooksul kala otsa ei tulnud ning kaldal olnud krõpsupakk tundus hoopis huvitavam.
Mina sain ka õngehoidmisekäe valgeks. Kalaga oli nii nagu oli- päris nulliring just ei olnud, aga pere oleks õhtuks näga jäänud küll.

Kirke- juba viis kuud

Viienda kuu arstilkäik näitas kaalunumbriks 7,1 kilo. Võrdlesin Kirstjani tulemusega. Enam-vähem ühte kanti. Hiiglama hea, et kunagi sai pojast ülestähendusi teha. Nüüd on hea võrrelda.
Kirke-preilna on juba asjalik. Kuldmagaja. Keerab juba ammu, natuke tuleb roomamisliigutusi, kõik asjad lähevad suhu. Kunstpiima ei võta suu sissegi. Ennem neelab köharohtu või basseinivett, aga näed piima ei võta. Ootan, kuni hakkan lisatoitu andma. Äkki siis hakkab pudelist piima andmine õnnestuma. Sest vabaduseiha on nii suur.....

Ehtetegemisi

Kui sünnipäevalauas ehetest juttu tuli, siis teatas vanaemagi, et tal on paar ehet, mis on katki läinud. Kolisin oma ehtekohvritega talle külla ja vaatasin asjad üle. Tulemus oli minu jaoks superluks ja vanaema jäi ka rahule. Ma sain aru, et ta käib nüüd usinasti oma sõbrannadel külas, et oma uute ehetega eputada :)








Emale tegin ka ühed pikad väsinud ehted ümber. Tema soov oli, et saaks üle pea kaela panna. Kui me emaga kohtume, siis ta ikka kiidab mu näputööd. Mina ise olen ka rahul. Ema ehete pikkuseks on pea 60 cm. Tõele au andes sobivad need talle tõesti väga hästi ja panevad ta särama. Klassika.

Kui järgi mõelda, siis olengi põhiliselt parandanud vanu asju. Nii et kui keegi teab oma kaasavara hulgas olevat mõni ilus aga katkine ehe, siis ma või teha "ehtekiirabi".

Leivategu

Leivategu- see pole nõrkadele. Sain proua lapsehoidjalt jupikese juuretist ja tegemiseõpetuse. Egas jäänudki enam muud üle, kui käed külge ja küpsetama. Algus ei tõotanud head. Mulle tundus, et tainas ei kerki ja kogu mu vaev ja suur tahtmine läheb vastu taevast. Kõige raskemaks osaks kujunes sõtkumine. Olgu öeldud, et pärmitaigna tegemine on ikka kukepea rukkijahuga möllamise kõrval. See viimane on nagu kitt ümber käte ja sõtkudes kasvab muskel mühinal. Aga hakkama sain. Pärast tunni ajast küpsetamist tuli ahjust välja leib mis leib. Lisandiks päevalilleseemned. Jeerum, kui hästi see maistses. Ma ei julge endale lubada, et ma nüüd iga nädalalõpp hakkaks leiba küpsetama ja võibolla oli esmakordsel õnnestumisel tegemist lihtsalt algaja õnnega. Aga kui põhjust ja tuju on, siis teen jälle.

Käsitöö

Kooliajal olin käsitöös üsna kõva käsi- kampsunid, kootud linikud, sokid, seelikud püksid. Raskel ajal tegime õdedega ikka koolivormi ümber. Sest tõele au andes- see õnnetu ruuduline plisseeritud seelik nägi ümber taguotsa ikka üsna mitteilus välja.

Nüüd "vanas eas" soetasin endale uue aja õmblusmasina. Ei vibreeri, ei mürise kõva häälega, ei tõmba niiti katki, ei aja niiti pusasse nii nagu meie lapsepõlve roheline õmblusmasin tegi.

Esmalt kulus oma tund aega, et oma uus mänguasi ära niidistada. Aga tehtud sain. Näpuharjutuseks tegin igapäevaseks kasutuseks linikud

ja laudlina. Kõige keerulisem oli sellejuures kandilisest riidest ümmarguse asja välja lõikamine. Küsisin nõu isegi oma tislerist õemehe käest

Sellise valge lina taga on lapsele hea lauakombeid õpetada :)

Kootud linikutest ka üks lugu. Kui ma mõne valmis sain, siis oli vaja neid ka tärgeldada ja pärast venituse all kuivatada. Kõige parem koht selleks oli ema-isa voodi. Seal oli parajalt kõva madrats ja sellesse oli hea nööpnõelu toppida. Tihtilugu juhtus nii, et vanemad ei saanud magama minna, sest minu meetrise läbimõõduga linik oli taaskord kuivama pandud.

Himos 2009

Nüüd sai minu suusaärevus ka ära rahuldatud. Kihutasime märtsi alguses koos teise perega Himosele. Kristjani plaanisime ka suuskadele panna. Mina eriti optimistlik ei olnud ja arvasin, et suusatamine piirdub laenutuses suusasaabaste vaatamisega, heal juhul proovimisega. Aga võta näpust. Kristjan lasi endaga kõike teha! Ennu käest sain mõned juhtnöörid, mida ühe 2,5 aastasega mäel teha ja nii ma tegingi. Abiks oli suusakepp, ei muud. Paar korda tuli koos minuga alla, siis teatas, et nüüd tahab ise. Ega me ei keelanud ka. Eks me muidugi tahtsime Kristjanist kohe Alberto Tombat teha ja üritasime teda veenda rohkem mäest alla laskma. Aga ega sundida ei saa. Teda huvitas ka kõik muu- kelgumägi, niisama kiiver peas mäest alla jooksmine, linttõstukiga jälle üles tulemine ja muud talverõõmud.


Siin on "alberto tomba" (esiplaanil) ja taustajõud

Hetk enne mäest alla tuiskamist

Siin sõidetakse linttõstukiga üles. Kukkumisel haiget ei saadud, sest ma õmblesin inseneri juhendamisel pehmendusega püksid

Tagasitulles ostsime pojale seljakoti. Palun, siin on ülevõte.

Kirke tegemisi

Endalegi üllatuseks otsustas väike tütreke ennast keerama hakata. Ei mingit pikka punnimist ega ootamast. Ükskaksüksteist, väike jalavibutus ja kõhuli valmis. Umbes kolmanda keeramise ajaks jõudsin ka fotokaga jaole.

Nagu ikka käib kõhuli keeramisega kaasas tagasikeeramatus. Ühel hetkel väsib pea ära ja siis tuleb natuke ninaga tekki nokkida. Niikaua kui keegi jälle tagasi aitab keerata. Eks ta ole- nokk kinni saba lahti.

13 ja reede

2009 aasta on mõnus- lausa kolm korda on 13 ja reedet. Novembri oma on täpselt minu sünnipäev.
Ketlin poosetas oma blogis Rema tsekkidega. Ega ma ei saa kehvem olla :) Skännisin ka oma poetseki failiks. Aga mitte selleks, et ostukorvi suurust või väiksust näidata, vaid hoopis ühe teise asja pärast.
Pööratagu tähelepanu tseki kuupäevale ja kellaajale. Eriti - ma kordan kõva, selge ja sorava häälega eriti - kellaajale!
Tehtagu järgi. Võimalused selleks avanevad 13. märtsil ja 13. novembril 2009.

Ehtearuanne

Esimene päris oma tehtud ehe läks nüüd niiöelda kaubaks. Kulinaid oli täpselt nii palju, et minule jäi ehe lühikeseks ja pakkusin seda Katsile. Ta võttis lahkelt vastu.
Mulle endale meeldis see kena lillakas pärlite toon. Aga jah. Lisaks sellele, et see kee tuli lühike, eelistan ma ise ka heledamaid toone.
Uskumatult keeruline oli ilu pildile saada. Aga "aruande" jaoks on midagi vaja ju üles riputada....

Alloleva ehte inspiratsiooni sain ühelt oma õe ehtelt. Tema oma on muidugi väärismetallist, minu oma on selline lihtsamat moodi näpuharjutus. Tamiilile sai vaheldumisi aetud hõbedakarva silindreid ja kullakarva mummusid. Püüdsin ehet pildistada erinevates kohtades, aga see tuli kõige vaadatavam variant....

Eks mul nüüd näpud sügelevad ja kui Kirke lubab, siis vaatan oma lux-tools kasti jälle üle.

Proua vallavalitsusest

Kogu me väike "itaalia perekond" käis Kirke katsikul. Ema lubas mõni aeg enne seda, et lisaks Kirkele hõbelusika kinkimisele teeb ta ka kõigile ülejäänud lastelastele sama kingituse.
Otsis ja leidis kaubandusest lusikad ja läks nendega graveerija juurde. Kui ema lusikatele järele läks ja kergendatult ohkas, et nüüd on kõigile lastelastele kingitus olemas, ütles graveerija "ma arvasin, et te olete vallavalitsusest". Ei saa muidugi ütlemata jätta, et lusikaid sai kokku kaheksa.

Ehtetegemised

Olen nüüd mõned hetked ka oma pärli- ja ehteasjadele pühendanud.
Nagu ma ennemgi olen kirjutanud, andis ema mulle oma vanu ehteid. Põhiliselt tahavad need parandamist.
Võtsin kätte järgmise vidina, lükkasin käärid sisse, panin sädelevaid kulinaid vahele, vedasin pikkust natuke juurde, et paremini langeks ja ajasin tamiili otsa.
Algne variant oli selline:


Ja pärast minu näppimist-käppimist on tulemus selline:
Mis peamine, ise olen rahul ja kannaks seda ehet isegi. Aga esmalt pakun ikka emale tema varandust tagasi.

Hea reklaam ja Norra

Ainult üks rahvas sünnib suusad jalas- kõiki teisi aitab Hawaii Express. Ülilahe reklaam.
Norra on maa, kus tahaks elada. Või tundub see ainult nii, et seal on hea... Või siis meeldib mulle Norra sellepärast, et firma omanikud on norrakad ja nad on mõnusate nimedega lahedad tegelased. Või siis sellepärast, et korra aastas käime seal põlvesoojendus suusareisil. Või siis sellepärast, et neil on nii ilus riigilipp. Vastust ei tea, aga Norra tõmbab.

Kirke vol2

Uskumatu, kuidas lapsed kasvavad ja arenevad. Eile, kui Kirke oma toolis istus ja meie õhtusööki nautisime, ütles Jaanus äkki, et vaata, kuidas Kirke jälgib oma mänguasju. Need ripuvad ta tooli kaare küljes. Tükk aega oli tütrel oma leludega tegemist ja jutustamist.

Juhin eputamiseks tähelepanu ka Kirke peal olevale tekile. Minu enda kätetöö. Mässamist ja mõtlemist oli miljon korda rohkem, kui ma alguses suutsin ettegi kujutada. Aga vähemalt valmis sai, vähemalt oma tehtud.

Töökasvatus

Kristjan on selline mõnus toimetaja. Muidugi kui issi midagi teeb- ehitab, värvib, puurib- siis on ta kohe platsis. Aga ka kodu koristamine ei ole talle ükskõik. Sellel ajal kui mina Kirkega diivanil toimetan, on poja tubli koristaja.

Kirke

Meie Kirke. Eile sai arsti juures käidud ja üle mõõdetud ning kaalutud. Vanus üks kuu, kaalu 4,3 kg, pikkust 56 cm.

Selle pildid peal on Kirke kolme päevane ja pildistamise koht Pelgulinna Sünnistusmaja perepalat.

Elagu tarkus

Mul on tark abikaasa. Olen ennemgi kirjutanud, kuidas ta süüa teeb, lapsega (nüüd lastega) tegeleb, kuidas ta Kristjanit kasvatab ja jonniga võitleb, kuidas ta maja ehitab ja nii edasi ja nii edasi. Loendamatu arv kordi olen ma talle öelnud "sul on õigus" ja mõtetes teda tänanud. Oh oleks mul endal tarkust teda rohkem kuulata ja kuulda võtta.

Kuidas hoida raha kokku

Minu eilsest raha kokku hoidmisest on mul tänaseni muie näol. Üle mitme aja käisin PTA vabrikupoes. Sealt võib alati leida mõnusaid leide ja pealegi on hetkel kaupluses reklaami järgi 60%-line allahindlus. Valisin endale sobiva asjad välja ja läksin kassasse. Tädi kassapidaja loeb triipkoodi sisse, vaatab lipikul olevat hinda ja teatab "siin sildi peal on vale hind". Jõudsin mõelda, et ju on keegi ühe eest või nulli tagant unustanud. Aga võta näpust- õige hind oli 100 krooni odavam. Järgmise asjaga sama teade ja sama mõte, aga rõõmusõnum teatas, et õige hind on 200 krooni odavam. No mis mul saab selle vastu olla, kui 300 krooni nagu maast leitud. Külastage ikka PTA vabrikupoodi ja raha jääb ülegi!