Wednesday, December 05, 2012

Mereannirisoto

Mul on suur plaan, et panen siis kena pildi oma köögivallutustest söögi vallas. Kahjuks keeldub pilt minuga kööstööst. Seega jääb ainult jutt.
Jutt sellest, kuidas ma 22 novembri Eesti Ekspressis olnud mereannirisoto retsepti järgi toimetama hakkasin.
Mulle tundus pilt liiga ilus ja juttu liiga vähe, et olla kindel toidu õnnestumises. Aga siiski seotasime poest vajalikud koostisained ja läks lahti.
Kogused läksid töö käigus käest ära, sest plaan oli teha veidi vähem, kui retsept ette nägi. Aga valget veini näiteks sai jälle retsepti järgi pandud :)

Alguses kartsin, et see on ikka päevatöö, aga kõik sai oodatust kiiremini valmis. Kõik lõhnas imepäraselt ja nägi ka täitsa hea välja. Eks mingi näitaja oli ka see, et lapsed sõid ja kiitsid.
Mina jäin rahule, Jaanus jäi rahule ja kokkuvõttes oli pott tühi.

Tõenäoliselt läheb tegu kordamisele, aga tähele tasub panna vähemalt kahte asja. Tundub, et see roog tuleb parem, kui seda on koguselist rohkem (haudub mõnusamaks ja maitsekamaks) ning et seda oleks hea valmistada paksu- ja laiapõhjalises potis. Minul oli tavaline ja ainult paksupõhjaline pott ning vedeliku juurdevalamisega läks temperatuur võib-olla liiga madalaks. Nagu räägitakse, siis nipp olevat selles, et risoto tegu peab toimuma keemistemperatuuril.

Selle jutu peale hakkab suus vett jooksma. Head isu!

Monday, October 22, 2012

Pääsküla raba


 Käisime pühapäeval Kirkega Pääsküla rabas matkal. Minu kujutust mööda pidi see olema mõnus jalutskäik koos peatustega ning võileibade söömisega. Peaaegu nelja-aastasel on matkast oma arusaam :)









Nii kui me olime autost maha saanud, Jaanusele ja Kristjanile lehvitanud ja kolm sammu edasi astunud, oli vaja seljakotist võileivakarp välja võtta ning juba esimene tankimine korraldada.
Ega me niimoodi just ülemäära kaugele ei jõudnud. Raba laudtee oli ka piisavalt niiske, nii et Kirke oma kolm korda vähemalt tagumistele põskedele maandus. Aga vähemalt tuju oli hea ja ilusaid kollaseid lehti sai terve pihutäie korjata. Kokku käisime nii oma 300-400 meetrit :)





Motivatsiooni lisas mõte, et läheme bussiga kodule lähemal ja siis võtab ülejäänud meespere meid auto peale.

Lõplikuks kohtumispaigaks sai hoopis Hesburger, sest natuke rämpstoitu kulub mõnesse nädalavahetusse vägagi ära.

Thursday, June 21, 2012

Üks kena suvine päev


Enne veel, kui päris suvi kätte jõuab, oli meie kodus ka soe ja mõnus. Olin lastega ja tegime koduseid asju. Lapsed leidsi ennast naabrionu liivhunnikust ja mina käisin oma aias ringi. Jaanuse tehtud istutuskasti on pandud sibulaid hakkama. Hea ju supi või salati sisse pista.









Herned on veel veidi päkapiku mõõtu, aga loodame, et enne sügist annavad mõne saagi ka :)













Rauli toodud tomatitaimedel on juba viljad küljes ja nüüd jääb üle ainult päikest oodata. Tomatid on kõvasti kasvu visanud, sest Raul soovitas istutamisel tomati alla räimi panna. Panimegi, aga oleks võinud ka ilma jääda. Raul tõi taimed ja räimed trepile- sealt siis hea võtta ja kasuvhoonesse minna. Läks hetk mööda ja külakassid ka kohe platsis ja kalu nõutamas. Hea, et saime veel jaole! 

 

Salati salat kasvab jõudsalt. Sellega oli jälle see trikk, et ostsin poest salatit, lõikasin pealsed ära ja järgi jäi potist turritav "saba". Eksperimendi mõttes torkasin need maha ja nüüd kasvatab sama potitäis meile teist saaki.







Siis on veel üks kena meliss, millest head teed saab teha. Loodan, et see ikka jõudsalt kasvab ning palju saaki annab :)











Paliverest tõime ühe mustasõstrataime, et oleks hea värskele hapukurgile mõni vars lisada. Esimene tegu oma sõstravarrega on tehtud. Homme hommikul lööme hambad kurki. Saab näha, kas mekib teisiti :)













Lisaks mustsõstravarrele kasvab ja õitseb kasvuhoone eest pirakas mädarõigas. On õige hulluks läinud, laiutab täiega.










No ja kõige selle vahepeal ladusin ühe puuriida ka valmis.














Lõpetuseks üks pojeng, mis juba kolmandat aastat ei õitse. Kasvatab aga portsu varsi ja kogu muusika. Olen ähvardanud, et kaevad selle välja panen väljapoole aeda, aga see ähvardus on ellu jäänud viimata.







Tuesday, May 08, 2012

Olen jalgpalluri ema

Nüüd juba mõnda aega võin ennast pidada jalgpalluri emaks. See tähendab nüüd seda, et üle nädala on võistlused, eraldi treeningud, suvelaagrid, mitmepäevased suvelaagrid. Saab näha, kas Kristjan on nõus olema ööd kodust ära. Praegu igatahes on tal tuhin sees ja ainult noogutab minemise kohta.
Lisaks sellele on minu ülesanne parandada-nõeluda kedrasid. Kedrad teadupärast on jalgpallurite sokid, mis kaitsmetele peale tõmmatakse. Aga proovigu neid vaid sokkideks või põlvikuteks nimetada, kohe on kõõrdpilk kiire tulema. Ja muidugi peab ühe tõsisel sportlasel olema päris varustus. Seekord sai tellitud kõigi tulede ja viledega võistluskomplekt. Omavahel öeldes näeb poja selles kõiges täitsa nunnu välja :)

Hea on see, et igal õhtul oleme õues ja taome jalkat. Peab ju kodus harjutama. Eriti hea on, kui selle harjutamisega tuleb pojale juurde sportikku viha ja ülbust ning veidi julgust ka. Eks sellest viimasest veidi puudu jääbki. Aga tahtmist on palju ja seda saab juba laupäeval realiseerida.

Aga siin on pildid (leidsin need Harju JK kodulehelt (www.harjujk.ee) esimesest rahvusvahelisest võistlusest, kus poja võistkond sai (vist umbes) 12 võiskonna seas kolmanda koha. Selleks puhuks kaela riputatud medaliga oleks ta peaaegu magama läinud.







Kuna võistluste ajal oli üsna külm ja müts peas, siis tegelikult tehakse kodus vahes treener Taavi soojengut järgi. Natuke emme juuksevahtu ja lakki ning ongi juukseharjas püsti.

Tuesday, March 27, 2012

Kevade tervistus Keila-Joal

Pühapäeval, 26. märtsil käisime kojarahvaga Keila Joal kevadet tervitamas. Meie ekipaaž oli kohal peaaegu kõige varem, seda isegi hoolimata kellakeeramisest. Koha peal selgus, et plaanis on veidi metsaradu pidi jalutada ja ümbrusega tutvuda. Õnneks olid Kirke ja Kristjan piisavalt tublid, et mööda metsaradu jalutada, üle sildade ja purrete turnida.
Lisaks kellakeeramisele oli hommik veel öisest lumesajust piisavalt valge ja ilm mitte just eriti mõnus. Aga õnneks tuli ikka matka peale ka päike välja ja peamine oli see, et seltskond oli mõnus ja lahe.
Mul oli ka fotoaparaat kaasas ja siit mõned pildid.

Sunday, March 25, 2012

Kinnise suuga laulupidu

See polnud niisama laulupidu, vaid meie EBS kursuse kokkutulek. Aeg on läinud kiiresti- sügisel saab juba kümme aastat sisseastumisest. Eks selle aja järgi peakski meie kursust arvestama, sest lõpetamisi on toimunud erinevatel aastatel ja on ka neid, kelle jaoks pole lõpp veel saabunud.

Seekord olid tähelepanu keskpunktis Ruta ja Peeter, meie kursuse kaks kõige kõvemat avalikult lauljat. Et asi väga amatöörlik poleks ja õhtut ikka päriselt kinnise suuga laulupeoks ei saaks nimetada, siis liitus Ruta elukaaslane Madis kitarriga. Tulemus oli nauditav, veidi nukra alatooniga superkontsert hispaania, prantsuse, vene ja inglise keeles. Vähemalt.

Nagu me oleme omavahel ikka täheldanud, siis vanemaks meist keegi ei jää. See on täitsa põnev tähelepanek, sest kümme aastat tagasi kokku saades olime me juba piisavalt "vanad", et praegusi muutusi mitte tähele panna. Selles valguses on kõigiga väga lahe kokku saada. Tänud tulijatele!

Ma võtsin pildi tegemise enda peale ja mõned fotosüüdistused ikka ka.

Siin on Ruta ja Madis. Erakorraline paar nii laval kui ka eraelus.



See on emotsioonipilt. Väike vein, küünlavalgus ja kitarrimuusika. Midagi romantilisemat on raske välja mõelda.









Andunud publik. See on ka minu fotokoolituse katsetus tervustamisest.

Sunday, March 11, 2012

Jumalate juures

Mul õnnestus käia päev enne kodumaa sünnipäeva Jumalate juures. No päriselt!
Tegelikult on see ikka natuke trikiga asi. Seoses sellega, et võtsin ette fotokoolis käimise, siis õnnestus külastada Estonia teatri modernballeti etenduse proovi koos teiste fotohuvilistega. Esmalt tutvustas Estonia teatri fotograaf Harri meile oma suurepäraseid fotosid ja rääkis balleti pildistamise eripäradest- poosid, asendid, diagonaalid, sünkroonsus jms. Igaühte klassikalist balletti pildistama ei lastagi. Esmalt ei luba seda praegune kunstiline juht Toomas Edur, kes muretseb, et kui kehvalt tehtud pilt jõuab internetiavarustele rändama, siis heidab see halba valgust mitte ainult tantsijale endale, vaid ka kogu Estonia trupile. Kehvalt tehtud pilt on siinkohal selline, kus asend/poos ei ole täiuslikult pildile jäänud (klõps on tehtud liiga hilja või liiga vara), jalg või käsi või sõrmed pole piisavalt sirutatud, pildile ei ole mahtunud tansija kogu oma hiilguses, vaid kaadrist on välja jäänud sõrmotsad, jalalabad või tükike pead.

Kuna modernballetile nii karmi nõudmisi ei esitata, siis seadsime ca 20 inimest sammud Estonia teatri tontteab mitmendale korrusele proovisaali ja hakkasime oma klõpsimisega pihta. Lavastaja esimene reegel oli see, et ühtegi välku ei tohi ühestki aparaadist tulla. Kurvem lugu oli selles, et etenduse ajal oli ikka üsna pime, valgus pigem sinine või kollane.


Ma arvan, et tegi üle 200 klõpsu ning kriitikat kannatast neist umbes 20. Hea, et on olemas digikaamerad, eksole. Kaameratest ja varustusest rääkides, siis olin oma aparaadiga ikka üsna tagasihoidlikult varustatud. Kui ülejäänud hakkasid oma torusid ja statiive ja muid trikimasinadi välja võtma, siis tundsin, et olen hammustanud liiga suure ampsu ning võiks veel veidi areneda, enne kui sellisesse seltskonda sattuda. Aga samas- julge hundi rind on haavleid täis :)


Igatahes ootan ma huviga uut võimalust, et põnevas kohas proovida pilte teha

Ah jaa. Suure pildistamisega väsis ära kõige pealt silm ja näolihased, siis jälgisin ka veidi etendust. Keeruline asi see modernballet.





























Sunday, March 04, 2012

Tomatisupi korduspühapäev

Täna oli tõsine tööpäev- hommikul kell 10 algas esimene sünnipäev ja kella kuueks olime suutnud juba kolme päevakangelast õnnitleda. Selle salati-saia-tordi ralli lõpetuseks ihkas hing midagi kerget ja mõnusat süüa. Kuna nädalavahetusel sai ohtralt head puljongit keedetud, siis nüüd läks kordamisele Jamie tomatisupp tema Kokakooli raamatust (http://www.apollo.ee/product.php/0723375)






Kui eelmine kord tuunisid supi kohe ühe topsi Merevaiguga, siis seekord ajasin näpuga retseptist rida ja tulemus taaskord mõnna-mõnna-mõnna. Leppisime kokku, et kõik lisad paneb iga sööja otse oma taldrikusse. Kuna olen oliivõli fänn, siis lisasis veidi fetajuustutükikesi õlis. Proovisin ka lihtsalt riivjuustuga ja mõlemad variandid olid väga maitsvad. Lapsed ka sõid ning nagu Kirke ütles, üksi mokk ei kobisenud. Elagu tomatisupp!!

Friday, March 02, 2012

Operatsioon

Me tegime selle ära. Hirmus oli, aga nüüd on elu saanud uue hingamise ja seda sõna otseses mõttes. Kirke mandlid ja adenoidid olid juba nii suured, et magamisest ei tulnud midagi välja. Nii kui pea padjale sai ja uni silmis, siis ta väikseke ainult kõõksus, mitte ei hinganud.
Teadagi Eesti meditsiini-kui on mure ja tahad lahendust võimalikult kiiresti, siis pead enne miljon aega järjekorras olema ja kui veel tervist on, siis võetakse ette.

Nii oli Kirkega ka, kui hakkasime asja läbi "riikliku süsteemi" ajama. Kõige pealt Kõrva-nina-kurgu Kliinik, kuhu oleks saatekirjaga saanud vastuvõtule kahe kuu pärast. Minu kannatus ei pidanud vastu ja läksime tasulisse vastuvõttu umbes kahe nädala pärast. Doktor oli selline, et mul ei tekkinud tema vastu usaldust. Muidugi googeldasin ka tema nime pärast vastuvõtul käiku ja kahjuks oli patsientide suhtumine pigem negatiivne. Lisandusin nende hulka. Kui ikka jutt käib haigekassa haigest süsteemist ja rahast, no siis ei ole patsient ikka kõige esimesel kohal.

Lisaks arvas doktori härra, et kohe ei peaks opereerima, vaid piisab hormoonravist. Lisas veel, et niiske ja tatine sügis-talvine ilm soodustab ka suurenevaid mandleid. Ok. Läksime sealt ära teadmisega, et opiga kiire ei ole, samas panime ikkagi lapse opi järjekorda aprilli lõppu või pigem siiski mai algusesse. Hormoonravi ostsin välja, kui lapsele ei andnud tilkagi.

Hing jäi sellest käigust haigeks ja võtsin kätte ning panin uue aja dr. Solovjoni juurde Fertilitasesse. Just jah. Ikka kõige kallimasse kohta :) Aga dr. Solovjov on Eesti meditsiinis omaette nähtus. Sellest ma sain teada mõni aeg hiljem.

Niisiis läksime päev enne suusareisi vastuvõtule ja minu hirm oli, et doktor arst ütleb, et mingit suusareisi ei tule ja kohe opilauale. Nii hirmus asi ei olnud, aga opi aja määras esimesele võimalusele. Käisime oma suusareisi ära, tagasitulles tegime kiiremad tööasjad ära ning 16. veebruar oli siis "see" päev.
Kogunesime hommikul Viimsi Fertilitasse ja vanuse järjekorras hakati lapsi ette võtma. Kirke oli teine. Läksime koos opi tuppa. Laps oli mul süles. Hapnikumaski moodi mask anti näo ette ja Kirkele korraldus, et puhu õhupall täis. Kirke ei jäänud võlgu ka ning hakkas kiiresti ja hoogsalt puhuma ning mõne hetke pärast oligi lapsuke mu kätel kui tinaraske lihahunnik.
Edasi toimetasid juba spetsialistid lapse mu kätelt opilauale ning dr. Solovjov tegeles hetke minuga. Ega mulle see meditsiini värk eriti ei istu ja ilmselt olen karmimas olukorras võimeline ka pilti tasku panema. Nuuskpiirituseni asi siiski seekord ei läinud, aga ega midagi meeldivat ka ei olnud. Ootasin opi ajal koridoris ja tundus, et möödus terve igavik enne kui õde mind kutsuma tuli ja intensiivpalatisse lapse juurde saatis. Seal ta siis lebas- pisike kui kirp, suus kogunenud veri ning magas oma narkoosiund välja. Tükk aega magas. Siis tegi silmad lahti, vaatas mind ja ilmselt ei saanud täpselt aru, mis vahepeal juhtunud oli. Ma kartsin, et ärkamine on hirmsam- kätega vehkimine ja märatsemine. Aga ei, kõik käis ootamatult rahulikult. Mõne aja pärast läksime oma tavapalatisse tagasi ning siis toodi jäätist. Uh, see läks nagu kerisele. Hommikul pidi ju opile minema söömata-joomata. Nüüd kulus magus maius hädasti ära. Igatahes on pulgajäätise söömine selge kui vesi. Olgu öeldud, et Kirke sõi haiglas oldud 24 tunni jooksul ära 7 jäätist. See oligi tema ainuke söök pärast oppi, mis lubatud oli.

Nüüd siis mu väide, et dr. Solovjov on omaette nähtus. Ta on umbes 60 aastane, väheste juuste ja veidi tihedama habemega hallipäine mees. Kui läksime esimesele vastuvõtule, siis kõigepealt tegeles ja lapsevanematega ja nö "ravis" kõigepealt meid terveks. Siis võttis alles ette lapse. Samasugust meeldivat kogemust olen ma üks kord ka Norras kogenud, kui neljakuune Kristjan suusareisil ootamatult haigeks jäi. Selline suhtumine on nii kosutav ja rahustav, et haigus ei tundugi enam nii hirmus. Nähvavaid ja pirtsutavaid ning mõistujuttu ajavaid arste olen ma lastega seotult viimasel viiel aastal näinud küll ja küll.

Mõni küll ütleb, et dr. Solovjov on arst, kes esimesel võimalusel pigem lõikab ja kõik olukorrad , mis on lihtsalt head, on tema jaoks kohe väga positiivsed. Olukorras, kus lapsega seoses hakkab enda mõistus otsa saama ning soovid spetsialisti abi, siis pigem eelistan ma arsti, kes räägib rohkem, kui et ei räägiks üldse või teeb seda moka otsast ja arusaamatult.

Igatahes läks Kirke operatsioon plaani järgi ning nüüd on elu hoopis teine. Ma saan magada õhtust hommikuni. Viimase aasta või isegi pooleteise jooksul on selliseid öid olnud võib-olla kümmekond. Kui enne ärkasin selle peale, et Kirke norskas, siis pärast oppi ärkasin selle peale, et Kirke toas oli liiga vaikne. Umbes nädala jagu käisin ikka kuulamas, kas ta hingab. Teinekord oli hingamine nii olematu, et katsusin käega südant, kas ikka tuksub. Nüüd olen olukorraga harjunud. Aitäh!

Thursday, February 23, 2012

Pildid vol 2 teine kodutöö

Fotokooli kursuse üks osa oli ka looduses pildistamine. Kuna ilm oli hirmkülm, siis kuhugi "päris" loodusesse ei hakanud minema, vaid piirdusime Kadrioruga. Väike fotosessioon:





































































Sinise taevaga piltide juures on kasutatud sinist filtrit. Ja hoolimata päikeselisest ilmast jäid filtriga tehtud pildid hoopis suvisemad ja soojemad ja ilusamad ja paremad ja..... Mulle igatahes meeldis sellega filtriga trikitada. Aga jällegi- kuna ilm oli külm, siis ei olnud väga palju jõudu erinevat värvi filtritega proovida. Punane, kollane ja muud värvid jäävad järgimiseks korraks.




















Pildid vol 1 esimene kodutöö

Olen siis eelnevalt salapäraselt kirjutanud, et mul on uus huvi. Nüüd siis kergitan natuke saladuseloori.
Jõuludeks tõi päkapikk mulle kingituseks fotoaparaadi. Ainult full auto programmiga pildistada ei tahtnud ja muudmoodi ei osanud, siis võtsin kätte ja läksin Peeter Sirge juurde ennast koolitama. Olen siiani väga rahul. Aga et asjal oleks jumet, siis mõnet näpuharjutuse näited.
Üks näide sellest, mis juhtub siis, kui pilti veidi tuunida. Ikka normaalselt :)
Siin on foto Kirkest nii nagu see minu fotoaparaati tuli:















Ja nüüd pilt, mis jäi järgi pärast tuunimist:
Minu arust on tulemust väga ilus, kas pole!









Siin näide emotsioonipildist:

Ja siin pilt teravast eesplaanist ja hajutatud taustast. Ka sellel pildil on kontrasti veidi näpitud:Üldsegi on Kirke kodustest üks paremaid modelle. Erinevalt teistest talle kohe meeldib eputada fotoka ees ja igasuguseid nägusid ja vigureid teha.

Üks fotokooli kodutööde teemast oli looduse pildistamine. Kui kodutöö, siis kodutöö. Hoolimata sellest, et väljas oli 22 kraadi külma läksin oma fotovarustusega õue pilte tema. Mõned näited:














Päeva lõpetasime kogupererestoranis Hesburger :) Kõigile meeldis väga ning hoolimata külmast ilmast ei jäänud keegi haigeks ega nohuseks.

Sunday, February 19, 2012

Söögi lummuses

Laupäeva hommikuti valdab mind mõte, et täna, nüüd ja kohe on kõik teisiti- hakkan ilusaks, kenaks, jõuan trenni, vaatan kaalu, käin maniküüris ja hoolitsen kodu eest. Päris elu on teisiti. Seekord paremgi! Pärast neljapäeval toimunud plaanipärast operatsiooni jõudsime koju ning kohe oli selline tunne, et kui midagi muud ei saa, siis head süüa võiks ikkagi teha. Õnneks käis Jaanus peale nagu uni, et teeme tomatisuppi. Mind eriti ei isutanud, aga Jaanus leidis retsepti ning tänu Jamie näpunäidetele alustasin. Kõhklevalt suhtusin sellerisse ja tomatikonservi, aga ajasin siiski näpuga retseptist rida ning tulemus ületas kõik mu ootused! See, mis välja tuli, oli super-über-luks maitsega supp. Taaskord tõdesin, et lihtne on geniaalne. Lisaboonus on see, et sama suppi võib kasutada ka lasanje kastmena. Aga sellega asi ei piirdunud. Kui Jaanusel oli kinnisidee tomatisupist, siis mina olen pikalt mõelnud, et teen ära šokolaadikoogi, kus ääres on küpsenud osa ja seespool vedel ja soe šokolaad. Täna siis oli see päev ning vedasin oma retseptid ning koostisained välja ning asusin tegutsema. Tulemus ületas minu ootusi! Võib olla oli tegu algaja õnnega, aga tulemus oli selline nagu ma vaimusilmas ette kujutasin. Nüüd on šokolaadikoogi retsept kindlas kohas hoiul ning erilisel hetkel võtan välja. Ja täna õhtuks ootab meid hirmkalli kilohinnaga veise sisefilee gurmee-söök. Seekord on peakokk Jaanus ja mina assisteerin. Saab näha, kas lööme pärast nurru heast söögielamusest või tunneme hamba all raha maitset :)

Wednesday, January 04, 2012

Tere tulemast, 2012!

Viimasest aastavahetusest on möödas mõningad päevad. Aeg võtta aasta kokku ja proovida ennustada uuemat.
Kirke ja Kristjan on täitsa mõnusad tegelased. Kristjan on juba täitsa mõnus mees ja saab asjadest aru ning tühja koha pealt kiunu üles ei tõmba. Kirkega on keerulisem ja tema tahab veel voolimist ja kasvatamist. Iseloomult on ta hakkajam ja vanema venna kõrval on tal kindlasti "edu sees" igasugu asjade proovimises ja katsetamises. Sügisest panime ja Kullo lauluringi laulma, sest kolmene vajab juba veidi rohkem sotsiaalset suhtlemist.























Igatahes laulda talle hullult meeldib ja jõulukontserdil nautis esinemist täiega. Julgust tundub tal ka rohkem olevat kui vennal, sest kui jõuluvana juurde oli vaja minna, siis Kirke lihtsalt läks ja teatas, et "mul ei ole luuletust". Kristjan seevastu tõmbus tagaritta ja teatas, et tema küll ei lähe kuhugi.

Kristjan on spordimees. Sügisest alustas ujumisega ja eelmise aasta jätkuna käib jalgpallitrennis. Lisaks lasteaia trennile kutsuti teda ka Harju Jalgpalliklubisse ja me otsustasime ta tema nõusolekul sinna ka panna. Alguses tundus, et rapsimist on palju ja läheb tihedaks, siis praegu on elu justkui paika loksunud.

Kallis abikaasa toimetab ja ehitusturu keerulises olukorras püüab hakkama saada. Enda jaoks oli 2011 töö mõttes raske ja pingeterohke. Klassikaline olukord- palju tööd, vähe aega, väiksed lapsed ja pere.

Koja asju sai ka aetud. Praegu tunnen ja tegelikult juba presidendiks olemise ajal tundsin, et oleks pidanud hoopis rohkem asjaga tegelema. Hetkel tunnen kergendust, et see läbi sai ning samas ka uhkust enda üle, et ma väljakutse vastu võtsin ja araks ei löönud. Siin pildi peal oleme koos Jaanusega Toompea koja aastakonverentsil Saue mõisas. Aitäh Annelile pildi eest.


Pingelise aja tõttu ja täitsa kõrvaliseks ja juhuslikuks jäänud käsitöö. Kuigi ma hirmsasti tahaks ikka kududa, siis praegusel pimedal ajal ei tule sellest midagi välja. Seda enam, et uni hakkab mind juba lapsi magama pannes kiusama. Jõuan vaevalt paar rida lehte või raamatut lugeda ning juba ma magan. Keeruliseks teeb asja see, et öösel läheb uni ära ning ei taha kuidagi tagasi tulla. Siis on kurjade mõtete aeg! Üks mõte ajab teist taga ja millegipärast on need kõik pahad mõtted ja ajavad hirmu nahka. Selle vastu aitab jällegi natuke lugemist. Hommik on sellevõrra muidugi väsinud moega. Üldse tundub vanemaks saades, et meie laiuskraadil peaks praegu hoopis magama nagu karu ning süüa pole üldse vaja.
Isuga on keeruline- mõte soustist ja kartulist ei meelita mind üldse. Pigem tahaks makaroni, riisi, soolakala, sushit, saiakesi ja šokolaadi. Prrr.... sellised toidud ei just üleliia vigurisõbralikud.

Uueks aastaks on mul lisaks erialasele arenemisele veel üks arengusuund plaanis ja seda tänu kodus käinud päkapikkudele. Aga sellest siis, kui on midagi ette ka näidata. Tulemus saab või siis ei saa esimese jume märtsis. Veidi kannatust ongi veel jäänud.
Üldiselt loodan, et uuel aastal oleks stabiilsus, mis lubaks kergemalt hingata ja elust mõnu tunda. Kas mu soov täitub? Saab näha.

Head uut aastat kõigile blogilugejatele!