Pühapäeval, 26. märtsil käisime kojarahvaga Keila Joal kevadet tervitamas. Meie ekipaaž oli kohal peaaegu kõige varem, seda isegi hoolimata kellakeeramisest. Koha peal selgus, et plaanis on veidi metsaradu pidi jalutada ja ümbrusega tutvuda. Õnneks olid Kirke ja Kristjan piisavalt tublid, et mööda metsaradu jalutada, üle sildade ja purrete turnida.
Lisaks kellakeeramisele oli hommik veel öisest lumesajust piisavalt valge ja ilm mitte just eriti mõnus. Aga õnneks tuli ikka matka peale ka päike välja ja peamine oli see, et seltskond oli mõnus ja lahe.
Mul oli ka fotoaparaat kaasas ja siit mõned pildid.
Tuesday, March 27, 2012
Sunday, March 25, 2012
Kinnise suuga laulupidu
See polnud niisama laulupidu, vaid meie EBS kursuse kokkutulek. Aeg on läinud kiiresti- sügisel saab juba kümme aastat sisseastumisest. Eks selle aja järgi peakski meie kursust arvestama, sest lõpetamisi on toimunud erinevatel aastatel ja on ka neid, kelle jaoks pole lõpp veel saabunud.
Seekord olid tähelepanu keskpunktis Ruta ja Peeter, meie kursuse kaks kõige kõvemat avalikult lauljat. Et asi väga amatöörlik poleks ja õhtut ikka päriselt kinnise suuga laulupeoks ei saaks nimetada, siis liitus Ruta elukaaslane Madis kitarriga. Tulemus oli nauditav, veidi nukra alatooniga superkontsert hispaania, prantsuse, vene ja inglise keeles. Vähemalt.
Nagu me oleme omavahel ikka täheldanud, siis vanemaks meist keegi ei jää. See on täitsa põnev tähelepanek, sest kümme aastat tagasi kokku saades olime me juba piisavalt "vanad", et praegusi muutusi mitte tähele panna. Selles valguses on kõigiga väga lahe kokku saada. Tänud tulijatele!
Ma võtsin pildi tegemise enda peale ja mõned fotosüüdistused ikka ka.
Siin on Ruta ja Madis. Erakorraline paar nii laval kui ka eraelus.
See on emotsioonipilt. Väike vein, küünlavalgus ja kitarrimuusika. Midagi romantilisemat on raske välja mõelda.
Andunud publik. See on ka minu fotokoolituse katsetus tervustamisest.
Seekord olid tähelepanu keskpunktis Ruta ja Peeter, meie kursuse kaks kõige kõvemat avalikult lauljat. Et asi väga amatöörlik poleks ja õhtut ikka päriselt kinnise suuga laulupeoks ei saaks nimetada, siis liitus Ruta elukaaslane Madis kitarriga. Tulemus oli nauditav, veidi nukra alatooniga superkontsert hispaania, prantsuse, vene ja inglise keeles. Vähemalt.
Nagu me oleme omavahel ikka täheldanud, siis vanemaks meist keegi ei jää. See on täitsa põnev tähelepanek, sest kümme aastat tagasi kokku saades olime me juba piisavalt "vanad", et praegusi muutusi mitte tähele panna. Selles valguses on kõigiga väga lahe kokku saada. Tänud tulijatele!
Ma võtsin pildi tegemise enda peale ja mõned fotosüüdistused ikka ka.
Siin on Ruta ja Madis. Erakorraline paar nii laval kui ka eraelus.
See on emotsioonipilt. Väike vein, küünlavalgus ja kitarrimuusika. Midagi romantilisemat on raske välja mõelda.
Andunud publik. See on ka minu fotokoolituse katsetus tervustamisest.
Sunday, March 11, 2012
Jumalate juures
Mul õnnestus käia päev enne kodumaa sünnipäeva Jumalate juures. No päriselt!
Tegelikult on see ikka natuke trikiga asi. Seoses sellega, et võtsin ette fotokoolis käimise, siis õnnestus külastada Estonia teatri modernballeti etenduse proovi koos teiste fotohuvilistega. Esmalt tutvustas Estonia teatri fotograaf Harri meile oma suurepäraseid fotosid ja rääkis balleti pildistamise eripäradest- poosid, asendid, diagonaalid, sünkroonsus jms. Igaühte klassikalist balletti pildistama ei lastagi. Esmalt ei luba seda praegune kunstiline juht Toomas Edur, kes muretseb, et kui kehvalt tehtud pilt jõuab internetiavarustele rändama, siis heidab see halba valgust mitte ainult tantsijale endale, vaid ka kogu Estonia trupile. Kehvalt tehtud pilt on siinkohal selline, kus asend/poos ei ole täiuslikult pildile jäänud (klõps on tehtud liiga hilja või liiga vara), jalg või käsi või sõrmed pole piisavalt sirutatud, pildile ei ole mahtunud tansija kogu oma hiilguses, vaid kaadrist on välja jäänud sõrmotsad, jalalabad või tükike pead.
Kuna modernballetile nii karmi nõudmisi ei esitata, siis seadsime ca 20 inimest sammud Estonia teatri tontteab mitmendale korrusele proovisaali ja hakkasime oma klõpsimisega pihta. Lavastaja esimene reegel oli see, et ühtegi välku ei tohi ühestki aparaadist tulla. Kurvem lugu oli selles, et etenduse ajal oli ikka üsna pime, valgus pigem sinine või kollane.
Ma arvan, et tegi üle 200 klõpsu ning kriitikat kannatast neist umbes 20. Hea, et on olemas digikaamerad, eksole. Kaameratest ja varustusest rääkides, siis olin oma aparaadiga ikka üsna tagasihoidlikult varustatud. Kui ülejäänud hakkasid oma torusid ja statiive ja muid trikimasinadi välja võtma, siis tundsin, et olen hammustanud liiga suure ampsu ning võiks veel veidi areneda, enne kui sellisesse seltskonda sattuda. Aga samas- julge hundi rind on haavleid täis :)
Igatahes ootan ma huviga uut võimalust, et põnevas kohas proovida pilte teha
Ah jaa. Suure pildistamisega väsis ära kõige pealt silm ja näolihased, siis jälgisin ka veidi etendust. Keeruline asi see modernballet.
Ah jaa. Suure pildistamisega väsis ära kõige pealt silm ja näolihased, siis jälgisin ka veidi etendust. Keeruline asi see modernballet.
Sunday, March 04, 2012
Tomatisupi korduspühapäev
Täna oli tõsine tööpäev- hommikul kell 10 algas esimene sünnipäev ja kella kuueks olime suutnud juba kolme päevakangelast õnnitleda. Selle salati-saia-tordi ralli lõpetuseks ihkas hing midagi kerget ja mõnusat süüa. Kuna nädalavahetusel sai ohtralt head puljongit keedetud, siis nüüd läks kordamisele Jamie tomatisupp tema Kokakooli raamatust (http://www.apollo.ee/product.php/0723375)
Kui eelmine kord tuunisid supi kohe ühe topsi Merevaiguga, siis seekord ajasin näpuga retseptist rida ja tulemus taaskord mõnna-mõnna-mõnna. Leppisime kokku, et kõik lisad paneb iga sööja otse oma taldrikusse. Kuna olen oliivõli fänn, siis lisasis veidi fetajuustutükikesi õlis. Proovisin ka lihtsalt riivjuustuga ja mõlemad variandid olid väga maitsvad. Lapsed ka sõid ning nagu Kirke ütles, üksi mokk ei kobisenud. Elagu tomatisupp!!
Kui eelmine kord tuunisid supi kohe ühe topsi Merevaiguga, siis seekord ajasin näpuga retseptist rida ja tulemus taaskord mõnna-mõnna-mõnna. Leppisime kokku, et kõik lisad paneb iga sööja otse oma taldrikusse. Kuna olen oliivõli fänn, siis lisasis veidi fetajuustutükikesi õlis. Proovisin ka lihtsalt riivjuustuga ja mõlemad variandid olid väga maitsvad. Lapsed ka sõid ning nagu Kirke ütles, üksi mokk ei kobisenud. Elagu tomatisupp!!
Friday, March 02, 2012
Operatsioon
Me tegime selle ära. Hirmus oli, aga nüüd on elu saanud uue hingamise ja seda sõna otseses mõttes. Kirke mandlid ja adenoidid olid juba nii suured, et magamisest ei tulnud midagi välja. Nii kui pea padjale sai ja uni silmis, siis ta väikseke ainult kõõksus, mitte ei hinganud.
Teadagi Eesti meditsiini-kui on mure ja tahad lahendust võimalikult kiiresti, siis pead enne miljon aega järjekorras olema ja kui veel tervist on, siis võetakse ette.
Nii oli Kirkega ka, kui hakkasime asja läbi "riikliku süsteemi" ajama. Kõige pealt Kõrva-nina-kurgu Kliinik, kuhu oleks saatekirjaga saanud vastuvõtule kahe kuu pärast. Minu kannatus ei pidanud vastu ja läksime tasulisse vastuvõttu umbes kahe nädala pärast. Doktor oli selline, et mul ei tekkinud tema vastu usaldust. Muidugi googeldasin ka tema nime pärast vastuvõtul käiku ja kahjuks oli patsientide suhtumine pigem negatiivne. Lisandusin nende hulka. Kui ikka jutt käib haigekassa haigest süsteemist ja rahast, no siis ei ole patsient ikka kõige esimesel kohal.
Lisaks arvas doktori härra, et kohe ei peaks opereerima, vaid piisab hormoonravist. Lisas veel, et niiske ja tatine sügis-talvine ilm soodustab ka suurenevaid mandleid. Ok. Läksime sealt ära teadmisega, et opiga kiire ei ole, samas panime ikkagi lapse opi järjekorda aprilli lõppu või pigem siiski mai algusesse. Hormoonravi ostsin välja, kui lapsele ei andnud tilkagi.
Hing jäi sellest käigust haigeks ja võtsin kätte ning panin uue aja dr. Solovjoni juurde Fertilitasesse. Just jah. Ikka kõige kallimasse kohta :) Aga dr. Solovjov on Eesti meditsiinis omaette nähtus. Sellest ma sain teada mõni aeg hiljem.
Niisiis läksime päev enne suusareisi vastuvõtule ja minu hirm oli, et doktor arst ütleb, et mingit suusareisi ei tule ja kohe opilauale. Nii hirmus asi ei olnud, aga opi aja määras esimesele võimalusele. Käisime oma suusareisi ära, tagasitulles tegime kiiremad tööasjad ära ning 16. veebruar oli siis "see" päev.
Kogunesime hommikul Viimsi Fertilitasse ja vanuse järjekorras hakati lapsi ette võtma. Kirke oli teine. Läksime koos opi tuppa. Laps oli mul süles. Hapnikumaski moodi mask anti näo ette ja Kirkele korraldus, et puhu õhupall täis. Kirke ei jäänud võlgu ka ning hakkas kiiresti ja hoogsalt puhuma ning mõne hetke pärast oligi lapsuke mu kätel kui tinaraske lihahunnik.
Edasi toimetasid juba spetsialistid lapse mu kätelt opilauale ning dr. Solovjov tegeles hetke minuga. Ega mulle see meditsiini värk eriti ei istu ja ilmselt olen karmimas olukorras võimeline ka pilti tasku panema. Nuuskpiirituseni asi siiski seekord ei läinud, aga ega midagi meeldivat ka ei olnud. Ootasin opi ajal koridoris ja tundus, et möödus terve igavik enne kui õde mind kutsuma tuli ja intensiivpalatisse lapse juurde saatis. Seal ta siis lebas- pisike kui kirp, suus kogunenud veri ning magas oma narkoosiund välja. Tükk aega magas. Siis tegi silmad lahti, vaatas mind ja ilmselt ei saanud täpselt aru, mis vahepeal juhtunud oli. Ma kartsin, et ärkamine on hirmsam- kätega vehkimine ja märatsemine. Aga ei, kõik käis ootamatult rahulikult. Mõne aja pärast läksime oma tavapalatisse tagasi ning siis toodi jäätist. Uh, see läks nagu kerisele. Hommikul pidi ju opile minema söömata-joomata. Nüüd kulus magus maius hädasti ära. Igatahes on pulgajäätise söömine selge kui vesi. Olgu öeldud, et Kirke sõi haiglas oldud 24 tunni jooksul ära 7 jäätist. See oligi tema ainuke söök pärast oppi, mis lubatud oli.
Nüüd siis mu väide, et dr. Solovjov on omaette nähtus. Ta on umbes 60 aastane, väheste juuste ja veidi tihedama habemega hallipäine mees. Kui läksime esimesele vastuvõtule, siis kõigepealt tegeles ja lapsevanematega ja nö "ravis" kõigepealt meid terveks. Siis võttis alles ette lapse. Samasugust meeldivat kogemust olen ma üks kord ka Norras kogenud, kui neljakuune Kristjan suusareisil ootamatult haigeks jäi. Selline suhtumine on nii kosutav ja rahustav, et haigus ei tundugi enam nii hirmus. Nähvavaid ja pirtsutavaid ning mõistujuttu ajavaid arste olen ma lastega seotult viimasel viiel aastal näinud küll ja küll.
Mõni küll ütleb, et dr. Solovjov on arst, kes esimesel võimalusel pigem lõikab ja kõik olukorrad , mis on lihtsalt head, on tema jaoks kohe väga positiivsed. Olukorras, kus lapsega seoses hakkab enda mõistus otsa saama ning soovid spetsialisti abi, siis pigem eelistan ma arsti, kes räägib rohkem, kui et ei räägiks üldse või teeb seda moka otsast ja arusaamatult.
Igatahes läks Kirke operatsioon plaani järgi ning nüüd on elu hoopis teine. Ma saan magada õhtust hommikuni. Viimase aasta või isegi pooleteise jooksul on selliseid öid olnud võib-olla kümmekond. Kui enne ärkasin selle peale, et Kirke norskas, siis pärast oppi ärkasin selle peale, et Kirke toas oli liiga vaikne. Umbes nädala jagu käisin ikka kuulamas, kas ta hingab. Teinekord oli hingamine nii olematu, et katsusin käega südant, kas ikka tuksub. Nüüd olen olukorraga harjunud. Aitäh!
Teadagi Eesti meditsiini-kui on mure ja tahad lahendust võimalikult kiiresti, siis pead enne miljon aega järjekorras olema ja kui veel tervist on, siis võetakse ette.
Nii oli Kirkega ka, kui hakkasime asja läbi "riikliku süsteemi" ajama. Kõige pealt Kõrva-nina-kurgu Kliinik, kuhu oleks saatekirjaga saanud vastuvõtule kahe kuu pärast. Minu kannatus ei pidanud vastu ja läksime tasulisse vastuvõttu umbes kahe nädala pärast. Doktor oli selline, et mul ei tekkinud tema vastu usaldust. Muidugi googeldasin ka tema nime pärast vastuvõtul käiku ja kahjuks oli patsientide suhtumine pigem negatiivne. Lisandusin nende hulka. Kui ikka jutt käib haigekassa haigest süsteemist ja rahast, no siis ei ole patsient ikka kõige esimesel kohal.
Lisaks arvas doktori härra, et kohe ei peaks opereerima, vaid piisab hormoonravist. Lisas veel, et niiske ja tatine sügis-talvine ilm soodustab ka suurenevaid mandleid. Ok. Läksime sealt ära teadmisega, et opiga kiire ei ole, samas panime ikkagi lapse opi järjekorda aprilli lõppu või pigem siiski mai algusesse. Hormoonravi ostsin välja, kui lapsele ei andnud tilkagi.
Hing jäi sellest käigust haigeks ja võtsin kätte ning panin uue aja dr. Solovjoni juurde Fertilitasesse. Just jah. Ikka kõige kallimasse kohta :) Aga dr. Solovjov on Eesti meditsiinis omaette nähtus. Sellest ma sain teada mõni aeg hiljem.
Niisiis läksime päev enne suusareisi vastuvõtule ja minu hirm oli, et doktor arst ütleb, et mingit suusareisi ei tule ja kohe opilauale. Nii hirmus asi ei olnud, aga opi aja määras esimesele võimalusele. Käisime oma suusareisi ära, tagasitulles tegime kiiremad tööasjad ära ning 16. veebruar oli siis "see" päev.
Kogunesime hommikul Viimsi Fertilitasse ja vanuse järjekorras hakati lapsi ette võtma. Kirke oli teine. Läksime koos opi tuppa. Laps oli mul süles. Hapnikumaski moodi mask anti näo ette ja Kirkele korraldus, et puhu õhupall täis. Kirke ei jäänud võlgu ka ning hakkas kiiresti ja hoogsalt puhuma ning mõne hetke pärast oligi lapsuke mu kätel kui tinaraske lihahunnik.
Edasi toimetasid juba spetsialistid lapse mu kätelt opilauale ning dr. Solovjov tegeles hetke minuga. Ega mulle see meditsiini värk eriti ei istu ja ilmselt olen karmimas olukorras võimeline ka pilti tasku panema. Nuuskpiirituseni asi siiski seekord ei läinud, aga ega midagi meeldivat ka ei olnud. Ootasin opi ajal koridoris ja tundus, et möödus terve igavik enne kui õde mind kutsuma tuli ja intensiivpalatisse lapse juurde saatis. Seal ta siis lebas- pisike kui kirp, suus kogunenud veri ning magas oma narkoosiund välja. Tükk aega magas. Siis tegi silmad lahti, vaatas mind ja ilmselt ei saanud täpselt aru, mis vahepeal juhtunud oli. Ma kartsin, et ärkamine on hirmsam- kätega vehkimine ja märatsemine. Aga ei, kõik käis ootamatult rahulikult. Mõne aja pärast läksime oma tavapalatisse tagasi ning siis toodi jäätist. Uh, see läks nagu kerisele. Hommikul pidi ju opile minema söömata-joomata. Nüüd kulus magus maius hädasti ära. Igatahes on pulgajäätise söömine selge kui vesi. Olgu öeldud, et Kirke sõi haiglas oldud 24 tunni jooksul ära 7 jäätist. See oligi tema ainuke söök pärast oppi, mis lubatud oli.
Nüüd siis mu väide, et dr. Solovjov on omaette nähtus. Ta on umbes 60 aastane, väheste juuste ja veidi tihedama habemega hallipäine mees. Kui läksime esimesele vastuvõtule, siis kõigepealt tegeles ja lapsevanematega ja nö "ravis" kõigepealt meid terveks. Siis võttis alles ette lapse. Samasugust meeldivat kogemust olen ma üks kord ka Norras kogenud, kui neljakuune Kristjan suusareisil ootamatult haigeks jäi. Selline suhtumine on nii kosutav ja rahustav, et haigus ei tundugi enam nii hirmus. Nähvavaid ja pirtsutavaid ning mõistujuttu ajavaid arste olen ma lastega seotult viimasel viiel aastal näinud küll ja küll.
Mõni küll ütleb, et dr. Solovjov on arst, kes esimesel võimalusel pigem lõikab ja kõik olukorrad , mis on lihtsalt head, on tema jaoks kohe väga positiivsed. Olukorras, kus lapsega seoses hakkab enda mõistus otsa saama ning soovid spetsialisti abi, siis pigem eelistan ma arsti, kes räägib rohkem, kui et ei räägiks üldse või teeb seda moka otsast ja arusaamatult.
Igatahes läks Kirke operatsioon plaani järgi ning nüüd on elu hoopis teine. Ma saan magada õhtust hommikuni. Viimase aasta või isegi pooleteise jooksul on selliseid öid olnud võib-olla kümmekond. Kui enne ärkasin selle peale, et Kirke norskas, siis pärast oppi ärkasin selle peale, et Kirke toas oli liiga vaikne. Umbes nädala jagu käisin ikka kuulamas, kas ta hingab. Teinekord oli hingamine nii olematu, et katsusin käega südant, kas ikka tuksub. Nüüd olen olukorraga harjunud. Aitäh!
Subscribe to:
Posts (Atom)