Hea on kuuluda. Kuulumisvajadus pidavat ka üks suuremat sorti vajadus olema.
Mina tunnen, et ma kuulun. Noortekotta. Kuigi elumuutustega olen koja aktiivsemast elust veidi eemal, on sõbrad-kontaktid-head inimesed ju ikkagi iga hetk olemas. Nii juhtus tänagi.
Helistasin Merikesele sulaselges maksuküsimuses. Kui olime mu murest rääkinud ja ka lahenduseni jõudnud, ütles ta: helista ikka, kui sul muresid on. Seda oli nii soe ja hea meel kuulda.

Aeg jälle tibu strateegilised mõõdud ja toimetused kirja panna.
Kaalu 9,1 kg, pikkust 74 cm, hambaid 8 tükki.
Nüüd on käpuli käimine ka lõpuks täiesti selgeks saanud. Ja juba hakatakse ennast ka istuli sättima. Kui ta istuma panna, siis ta ikka istub, aga üsna ebakindlalt.
Püsti aetakse ennast eriti diivani peale ja siis tahaks kohe ka kõrgemale ronida. Aga keps on ikka pehme ja erit issi peab natuke aitama ning vupsti ongi tibu diivanil- lähemal pultidele ja ajalehtedele. Ja siis jätkub tegevust juba kauemaks.
Kui meil oleks plaanis vaadata mõnda telekanalit, siis arvab tibu, et tal on mingi muu kanali vaatamise soov. Ei lähegi palju aega, kui mingi suvaline pult on vajutamisele reageerinud ning telekas näitab põnevat siniste joontega tibu lemmikkanalit. Kannatust on sellel väiksel sellil ikka küllaga. Ennem loobume meie teleka vaatamisest, kui tibu.
Ajalehti on ka tore rebida. Tibu on selgeks õppinud "ei tohi" ütlemise ajal pea raputamise. Ja siis ongi tegevus selline: mina ütlen "ei tohi lehti rebida", tibu raputab pead ning tõmbab aga suurima mõnuga järgmist lehte ribadeks. Muidugi tuleb naer peale :)