Paar nädalat tagasi käisime seenejahil. Seda ei leidnud, mida otsima läksime. Aga leidsime hoopis lehterkukeseened. Olete proovinud kunagi? Mina ka ei olnud ja üldse olen ma selline, kes korjab ainult teatud seeni. Puravikud, pilvikud jms seened jäävad minust metsa. Seeneraamatut sirvides jäi meelde, et lehterkukeseen on hoopis parem, kui tavaline kukeseen. Lisaks sellele on lehtrit ka palju pikemalt ja rohkem saada ning leida.
Ütleme, et oleks võinu metsa vikatiga minna ja niita. Nii palju on neid lehterkukekaid. Koju jõudes kujutasin ette pilti ja maitset heast seenepirukast. Pärmitaignana võitlema hakata ei tahtnud. Esiteks võtab tegemine aega, iial ei tea, kui palju taigent tuleb ja lõpuks kahandab ka entusisasmi. Kuna me teeme tavapäraselt igal reedel pitsat, siis on sahvris mõni pitsapõhja pulber ikka olemas. Mõeldud-tehtud. Võtsin 100 g pulbrit, vett ja veidi õli. Mudisin pallikeseks, jätsin mõneks ajaks kerkima ja siis rullima. Peale panin veidi riivitud juustu ning praetud sibula-kukeseene pläusti. Ahju. 10 minutit ja taevalik pirukas oligi valmis.
Täna proovisin sama pitsapõhjaga teha lapsepõlvest pärist onu Oti õunapirukat. Rullitud põhja peale panin riivitud õuna-rosina-suhkru-jõhvika segu. Kusjuures- et põhi ja kate omavahel ühenduksid ning pealmine osa alumisest ei lahkuks, siis panin vahele juustuviilud. Oleks võinud ka riivitud juustu panna, aga seda ei olnud. Taas oli tulemus superluksmaailmahea.
Nüüd mõtlesin, et kui tuleb uuesti piruka isu, siis prooviks progandiga teha. Saab näha, kas meespere ka mu tulevikurõõmu jagab.