Ma armastan käsitööd

Esmalt võlus mind ehteteema. Siis sain kätt proovida fimo saviga. Järgmisena tuli kudumine. Viimasest alustades on kudumissaagiks Aleksandrale tehtud titetekk,

kõrgema säärega villased sokid jalale number 43 (nendest on nüüdseks saanud minu tudisokid ja sääreosa on mõnusaks veninud),

villased sokid pojale (Kirstjan keeldus esimest valmis sokki jalast ära võtmast ja teatas, et tema hakkab sellega nüüd lasteaeda minema. Õnneks õnnestus mul ta ümber veenda ja oodata ka teise soki valmimine ära),

endale roosakas müts ja sall (pildil on värv veidi luitunud moega, tegelikkuses on ilus roosa toon. Kui mütsile läks 1,5 tokki, siis sallile läks 2,5 tokki. Mõtlesin küll, et mis see sall siis kududa on, aga lõppu ei tulnud ega tulnud),

Kristjanile tutimüts ja lukuga kaelus (kaeluse tegin raglaanlõikelise, millesse olen jõudnud ka juba täiega ära armuda :) Alustasin ülevalt kaelast topelt soonikuga ringselt, edasi tegin kaheksa kasvatust reale ja pärast kudusin veel esiosa eraldi veidi pikemaks).

Praegu on varrastel kolmanda ringi lõngast kampsun. Alustasin selle kudumist kaelaaugust ja tegin raglaanlõikelise. Kudumine käib ringvarrastega ja eesmärk on teha selline kampsun, kus ei ole vaja ühtegi õmblust teha. Saab näha, kas õnnestub. Kui ma jälle ringvarrastega kudusin ja Kristjan vaatas, siis küsis: mis see sul seal vooliku peal on?
Kuna mulle meeldib kududa peenikese lõnga ja peenikeste varrastega, siis mu kudumine ei ole just üleliia produktiivne. Ega tark ei torma ju ka :)

Fimo savist tehtud ehtejunnid on poolenisti juba traati väänatud. Natuke on veel jäänud. Sellest saab minu esimene traadiväänamise üritus. No ei tule kahte ühesugust aasa!

Ehetest olen viimasel ajal teinud lindi moodi käeehteid. Hirmsasti võtab aega, aga tulemus on lahe. Pilte ma üles ei pane, sest nende kvaliteet ei kannata mingit kriitikat :)

Vaata iseendasse

Olles lähedal JCI Aastakonverentsi korraldamisele, siis tean, et septembris toimuva ürituse läbiv teema on iseendasse vaatamine, enda leidmini, sisemine mina jne endaga seotud teemad. Esialgu tekitas see tunde, et mingi vuuduu värk. Tänaseks on arvamus õnneks muutunud ja üritust oodatakse juba pikkisilmi.

Kinnituse ürituse hea teemavaliku kohta andis minu jaoks Foorumi saade, kus arutati Inimarengu aruande üle. Seal on tähelepanu pööratud just täpselt samale teemale- iga inimene ise.
Ega asjata soovitata lõpetada oma pooleli jäänud õpingud, otsida oma juuri ja tegeleda iseendaga.

Need kaks pidepunkti haakisid ennast minu jaoks täiega ära. Õigel teel? Tasapisi.....

Emakeelepäev

Viitsid, vii mind viinalikku.

Lisaks sattusin ühel päeval üsna igavikuliste küsimuste otsa. Nagu näiteks:
Kas raudsed närvid võivad rooste minna?
Kui pika maa peab maha jooksma, et saaks sarved maha joostud?
Kas töönarkomaanid süstivad ennast?
Kas külmrelva võib kasutada soojal ajal?
Kas need naised, kes ennast värvivad, elavad värvikamat elu?
Kas jooksvaid küsimusi saab lahendada käigu pealt?
Kas säilitusained suudavad säilitada töökohta?
Kas lõõtsaga bussijuhil peab olema muusikaline haridus?
Kas ilmajaam oskab ka kõhutuult ette prognoosida?
Kui luuavarrest võib tulla pauk, siis miks meie kaitsevägi ei kasuta luuavarsi?
Miks peab truudust vanduma, kas kuidagi viisakamalt ei saa?
Miks on kvaliteetsetel saagidel kirve hinnad?
Miks vikatimees endale niidukit ei osta?
Kas lõunasse sõitev laev võib põhja minna?
Kas piilupardiga juhtunud rongiõnnetuse pärast on süüdlasi karistatud?
Miks on suhkru hind soolane?
Kes maksab memme vaeva?
Kus on kurva kodu?
Kas kõrisõlme on võimalik lahti harutada?
Kas lamav politseinik peab olema Politseiakadeemia haridusega?
Kas lollidel on tarkusehambad?

Head nuputamist!

Tuulerõngad ja vandsõnad

Lasteaias käivad ringi tuulerõuged. Mõned veel põevad ja esimesed on juba rühma tagasi tulnud. Endal on veel nägu veidi helerohelise täpiline. Kristjan teatas ka kodus, et üks tüdruk (tükur- nagu ta neid nimetab) on rohelise täpiline. Tal olevad tuulerõngad olnud.

Just hetk tagasi ajas ta morsiklaasi ümber. Ütles "kurat küll, morss läks ümber" ja hakkas nutma.

Uus kogemus

Öeldakse, et käi igal aastal vähemalt üks kord kusagil, kus sa ennem ei ole käinud. Täna sain selle ütlemise järgi linnukese kirja.
Kuna ma olen ennast käsist-jalust kojaga sidunud, siis märtsi koosolek oli minu korraldada. Urrrrr. Nüüd ma saan väga hästi aru sellest, et kui hea on minna hästi organiseeritud üritusele. Ja kui üritus ei olnud väga hea, siis nina krimpsus viriseda.
Nüüd sain ise kogeda korraldamise poolt. Pean tõdema, et ma olin endast ikka täitsa õue minemas, kui koosoleku aeg lähenes, aga mul ei olnud veel kindlat kohta kokku lepitud. Läbi sai räägitud erinevaid paiku ja ettevõtteid- Solaris, Krimelte, Kohtuekpertiisi Instituut, Ahhaa keskus. Kõigil olid mingid hädad. Aga tänu kallile abikaasale tuli mõte, et läheks vaatama Enn Kunila kollektsiooni näitust. Mõeldud-helistatud ja aeg koos giidiga kokku lepitud. Kuna neil ei olnud pakkuda koosoleku ruumi, sest kõik kohad on kunsti täis, siis leppisin kokku Kuku klubiga. Neil oli just pakkuda kahte ruumi.
Nüüd seda blogimist blogides on kergendus hinges. Näitus sai külastatud, koosolek peetud. Mul on siiralt hea meel, et need, kes kohal olid, jäid rahule ja olid väga tänulikud, et selline üritus sai just sellises kohas korraldatud. Paljud, et mitte öelda kõik tunnistasid, et nad ei oleks oma tavaelus sellele näitusele kunagi sattunud. Ma olen endaga nii rahul!
Selle aasta uue koha kogemus on täidetud ja kunstilinnuke ka kirjas. Millal sina viimati kunstisaali külastasid?