Inimene tahab ikka seda, mida tal ei ole. Nagu mina. Jalutasin täna vanalinnas, et heita pilk vanalinna päevadele ja kuna leht kirjutas, et müüakse ilusat linast riiet, mis läheb nagu soe sai, siis tahtsin ka seda oma silmaga kaeda.
Linane riie oli kenasti olemas, aga ostuks siiski ei läinud.
Ilm oli ilus, rahvast, et mitte öeldat turiste palju. Tundsin, et tahaks siin elada. Nii nagu kunagi aastate eest sai Suur-Karja tänaval elatud.
Kui ma ikka õnneks maa peale tagasi tulin, sain aru, et elada lapsega vanalinnas on tõeline nuhtlus. Mõelge ise- äärekivid, tihedalt pargitud autod, trepid, rahvas. No katsu sa seal käruda liikuda. Muidugi ei mõtle sellele siis, kui käru näpus pole. Aga kui vaja ikka titte kärus tirida, siis sobib meie praegune elukoht selleks triljon korda paremini.

Mõtlesime, et läheme kenal pühapäeval lõunaks kala püüdma ja sööma. Mõeldudmõeldud. Jõudsime kohale, vähe autosid, paistis normaalne. Tundus, et siia me jääme. Aga võta näpust. Põhjus, miks nii vähe rahvast ja sebimist oli, oli lihtne- kala kilohind on nii müstiline, et süües oleks vist krooni maitset tundud. Kulla kalakasvatajad. Olgem ikka mõistlikud. Nagu korvpallis öeldakse- kolmepunkivisetega mängu ei võideta.

Istumine ja Kristjan on nüüd sõbraks saanud. Juba nädala jagu.
Õnneks hoiab nüüd pojake ka piisavalt tasakaalu, et ei kuku istudes tahapoole. Vahest istub mõlemad jalad ees, vahest on tõkkejooksja asend.
Tere tulemast uus sõber :)