Kuulan just taustaks hispaania keelset muusikat ja mõtlen mõnuga möödunud nädalale- soe, päike, head inimesed, ülimaitsvad söögid. Kõike seda käisime otse Madriidis nautimas. Koos tittedega. Prrrr, vahepeal tõotasin endale, et kui ma kuhugi peaksin reisima, siis lapsi kaasa ei võta. Aga nüüd hakkavad reisimälestused sedamoodi settima, et meelde jääb ikka hea ja mõnusam pool. Mitte see, kui lennuki istme vahe on nii kitsas, et põlved ei mahu ära. Istud titt süles ja eesistuja otsustab oma tooli seljatoe sulle sülle poetada. Kui Kristjan iga su soovile ja palvele vastu karjub. Kui Kirke on lennukis unest ärganud ja tahab omi asju ajada ega viitsi süles rahulikult olla. Kui oled ära andud lapse käru ja ei tea, kas see jõuab sihtkohta koos meiega kohale või jääb kuhugi Frankfurti lennujaama vedelema. Kui kojusõit tundub nii kauge ja kättesaamatu. Kui koduigatsus täistuuridel võimust võtab....
Kõige suurem mõnu reisist oli kojujõudmine....