Leivategu

Leivategu- see pole nõrkadele. Sain proua lapsehoidjalt jupikese juuretist ja tegemiseõpetuse. Egas jäänudki enam muud üle, kui käed külge ja küpsetama. Algus ei tõotanud head. Mulle tundus, et tainas ei kerki ja kogu mu vaev ja suur tahtmine läheb vastu taevast. Kõige raskemaks osaks kujunes sõtkumine. Olgu öeldud, et pärmitaigna tegemine on ikka kukepea rukkijahuga möllamise kõrval. See viimane on nagu kitt ümber käte ja sõtkudes kasvab muskel mühinal. Aga hakkama sain. Pärast tunni ajast küpsetamist tuli ahjust välja leib mis leib. Lisandiks päevalilleseemned. Jeerum, kui hästi see maistses. Ma ei julge endale lubada, et ma nüüd iga nädalalõpp hakkaks leiba küpsetama ja võibolla oli esmakordsel õnnestumisel tegemist lihtsalt algaja õnnega. Aga kui põhjust ja tuju on, siis teen jälle.