Thursday, February 21, 2013

Ühe tüdruku sündimise lugu

Panin selle loo kirja juba sünnitusmajas, kui kõik veel värskelt meeles ja mõttes oli. Nüüd on väike tibu juba pea kolm nädalat "vana".
Aga 3. veebruaril olen kirjutanud nii:

   Praegu tal veel nime ei ole. Ta tuli meie juurde 1. veebruaril 2013 aastal õhtul kell 23:14. Sünnikaaluks on pandud 3550g ja pikkuseks 51 cm. Sündimise koht Pelgulinna sünnitusmaja. Algas ta lugu sellest, et samal päeval oli mul korraline arsti vastuvõtt. Kuna hakkas tulema ka lootevett, siis arvas arst, et nüüd oleks paras aeg haigla sünnitusosakonda jääda. Mul ei olnud midagi selle vastu ja olin nõus. Haigla poolel tegeles minuga dr. Siiri Arming, kes on teada-tuntud käre ja väga otsekohese ja -ütlemisega arst. Mul on temaga kogemus siis, kui Kristjanit ootasin ja 12. nädalal "tänu" kapole, ülekuulamisele, läbiotsimisele ja K-kohukese jamale haiglasse sattusin.
Kui nüüd dr. Arming ütles, et jälgime ja vaatame olukorda järgmise kuue tunni jooksul ning siis otsustame, kas hakkame esile kutsuma või ootame veel, siis julgesin küsida, et kas ma võin sellel ajal minna natuke asju ajama. Proua doktor nähvas ikka parajalt, et ei lähe te kuskile, siit lahkute ainult koos vastsündinuga. Ok. Seisin nagu tola ja hakkasin telefoni teel elu korraldama.
Ootasime kõige pealt ära vereanalüüsid- need olid ok. Hommikust oli saanud lõuna ja mul oli kõht tühi kui kell. Õnneks taipasin alla kohvikusse õudsale boršisupile minna, muidu oleksin hommikusöögiga pidanud vastu pidama.
Kella nelja ajal vahetus arstide meeskond (et siis naiskond) ning asemele tuli karmi olemise, aga sooja südamega doktor, kelle nime ma kahjuks siiani ei tea. Mind pandi KTG alla. Kõrvalpõikena tahan märkida, et lahe on vaadata, kuidas tehnika ja olme ajas muutub. Nüüd on wc-d otse sünnituspalatisse tehtud, ei pea enam mööda koridore kondama. KTG vidinad pannakse juba otse loote pea külge, mitte enam ainult ema kõhule. Ja see klemm oli lapse küljes kuni sünnituseni.
Nii ma siis seal masina külge aheldatuna olin. Vahepeal läksid lapse südametoonid allapoole ja krapsti olid ämmaemand ja arst kohal. Tuli välja, et nüüd on kõikide sünnitustubade KTG masinad ühendatud otse nö valvelauda ning kõik toimuv valves olevale arstile kohe näha. Arst vaatas monitori, mis näitas ühtlaselt 140 löökide arvu. Vahepeal läks kõrgemaks, aga siis kukkus äkki 90 peale. Dr. Arst vaatas seda ja näost oli näha, et tema mõtetes ja otsustes keerleb sõna "keiser". Kui ma päris raseduse alguses isegi mõtlesin ja lausa küsisin, et kas küsimise peale keisrit tehakse, siis nüüd olema ma selles küsimuses hoopis teisel arvamusel.
Olin kella neljast KTG alla, söödamelöögid kiita ei olnud, aga mida veel ei olnud, olid valud. Voodis olles tundus, et ma olen justkui filmis, kus ma mängin kellegi teise osa. Ja et miks ma üldse pean siin olema. Veidi enne kaheksat päästeti mind korraks juhtmete küljest lahti, et wc-s käia ja tagasi aheldatuna hakkas kõik pihta ning emakas otsustas tööle hakata. Ei mingit esilekutsumist, vaid päriselt. Valud hakkasid tulema ja tuli hakata veidi teadlikumalt hingama, et mitte väga pingesse ja krampi minna. Vahemärkus- nüüd on Pelgus kõik kaheksa sünnitustuba esimesel korrusel ja koridoris jalutades võis kuulda erinevaid hääli- oli puhujaid ja hingajaid ja undajaid ja ohkijaid ja karjujaid ja veel kõvemini karjujaid. Mina valisin siis hingamise tee ja see täitsa toimis.
Niisiis- doktori otsus oli, et kui veel peaks südamelöögid niimoodi kukkuma, siis tuleb keiser.
Aegamisi muutusid valud regulaarseks ja ühel hetkel ütlesin, et mina seda valu enam ei kannata. Arst oli lahke, et äkki ma mõtleks epiduraali peale. Aga ega seda siis lihtsalt jah sõna peale ka ei tehta. Toodi paber, kus kõik kirjas, et kogu muusika on mu enda tellimisel ja vastutusel. Pärast paari pisarat oli otsus, et teeme epiduraaliga. Siis oli tegevus mõneks ajaks nagu filmis. Kohale kutsuti anestesioloog koos assistendiga. Viimane oli pisike kui kärbsemust, aga kui mind liigutama hakkas, siis oli jõudu kui surnutõstjal. Mul käisid silmad korra pealuu seest ikka välja, kui ta mind vajalikul määral voodiäärele oli sikutanud. Süst ise ei olnudki nii hirmus, kui ma kardsin. Pärast süsti käis asi ikka õige kähku ning enne südaööd oligi pisike printsess sündinud. Ütleme nii, et hea, et keisriks ei läinud.

Nagu hiljem tehtud piltide pealt näha, siis oli 1. veebruaril sünnitustubades parasjagu "tramm". Meie tütreke on veebruari esimesel päeval ilmselt üks viimasemaid punaseid täpikesi.


Siin on päevakangelane haigla "kärus". Ühes käes on sokk, et ta kanüüli oma ülipikkade küüntega ära ei sikutaks.

Siin on tibu juba kodus oma suure venna süles. Vahel ma mõtlen, et sünnitusmaja on ikka üks imeline koht. Minu palati aknavaade oli haigla sisehoovi, kus oli näha kõik, mis tegelikult toimub. Kui kasutada lastemultika väljendit, siis nägi see maja sisehoovi poolt välja nagu üks vana peldik, aga millised imelised inimesed imeliste oskustega seal oma tööd teevad. Müts maha ja suur tänu!