Me tegime selle ära. Hirmus oli, aga nüüd on elu saanud uue hingamise ja seda sõna otseses mõttes. Kirke mandlid ja adenoidid olid juba nii suured, et magamisest ei tulnud midagi välja. Nii kui pea padjale sai ja uni silmis, siis ta väikseke ainult kõõksus, mitte ei hinganud.
Teadagi Eesti meditsiini-kui on mure ja tahad lahendust võimalikult kiiresti, siis pead enne miljon aega järjekorras olema ja kui veel tervist on, siis võetakse ette.
Nii oli Kirkega ka, kui hakkasime asja läbi "riikliku süsteemi" ajama. Kõige pealt Kõrva-nina-kurgu Kliinik, kuhu oleks saatekirjaga saanud vastuvõtule kahe kuu pärast. Minu kannatus ei pidanud vastu ja läksime tasulisse vastuvõttu umbes kahe nädala pärast. Doktor oli selline, et mul ei tekkinud tema vastu usaldust. Muidugi googeldasin ka tema nime pärast vastuvõtul käiku ja kahjuks oli patsientide suhtumine pigem negatiivne. Lisandusin nende hulka. Kui ikka jutt käib haigekassa haigest süsteemist ja rahast, no siis ei ole patsient ikka kõige esimesel kohal.
Lisaks arvas doktori härra, et kohe ei peaks opereerima, vaid piisab hormoonravist. Lisas veel, et niiske ja tatine sügis-talvine ilm soodustab ka suurenevaid mandleid. Ok. Läksime sealt ära teadmisega, et opiga kiire ei ole, samas panime ikkagi lapse opi järjekorda aprilli lõppu või pigem siiski mai algusesse. Hormoonravi ostsin välja, kui lapsele ei andnud tilkagi.
Hing jäi sellest käigust haigeks ja võtsin kätte ning panin uue aja dr. Solovjoni juurde Fertilitasesse. Just jah. Ikka kõige kallimasse kohta :) Aga dr. Solovjov on Eesti meditsiinis omaette nähtus. Sellest ma sain teada mõni aeg hiljem.
Niisiis läksime päev enne suusareisi vastuvõtule ja minu hirm oli, et doktor arst ütleb, et mingit suusareisi ei tule ja kohe opilauale. Nii hirmus asi ei olnud, aga opi aja määras esimesele võimalusele. Käisime oma suusareisi ära, tagasitulles tegime kiiremad tööasjad ära ning 16. veebruar oli siis "see" päev.
Kogunesime hommikul Viimsi Fertilitasse ja vanuse järjekorras hakati lapsi ette võtma. Kirke oli teine. Läksime koos opi tuppa. Laps oli mul süles. Hapnikumaski moodi mask anti näo ette ja Kirkele korraldus, et puhu õhupall täis. Kirke ei jäänud võlgu ka ning hakkas kiiresti ja hoogsalt puhuma ning mõne hetke pärast oligi lapsuke mu kätel kui tinaraske lihahunnik.
Edasi toimetasid juba spetsialistid lapse mu kätelt opilauale ning dr. Solovjov tegeles hetke minuga. Ega mulle see meditsiini värk eriti ei istu ja ilmselt olen karmimas olukorras võimeline ka pilti tasku panema. Nuuskpiirituseni asi siiski seekord ei läinud, aga ega midagi meeldivat ka ei olnud. Ootasin opi ajal koridoris ja tundus, et möödus terve igavik enne kui õde mind kutsuma tuli ja intensiivpalatisse lapse juurde saatis. Seal ta siis lebas- pisike kui kirp, suus kogunenud veri ning magas oma narkoosiund välja. Tükk aega magas. Siis tegi silmad lahti, vaatas mind ja ilmselt ei saanud täpselt aru, mis vahepeal juhtunud oli. Ma kartsin, et ärkamine on hirmsam- kätega vehkimine ja märatsemine. Aga ei, kõik käis ootamatult rahulikult. Mõne aja pärast läksime oma tavapalatisse tagasi ning siis toodi jäätist. Uh, see läks nagu kerisele. Hommikul pidi ju opile minema söömata-joomata. Nüüd kulus magus maius hädasti ära. Igatahes on pulgajäätise söömine selge kui vesi. Olgu öeldud, et Kirke sõi haiglas oldud 24 tunni jooksul ära 7 jäätist. See oligi tema ainuke söök pärast oppi, mis lubatud oli.
Nüüd siis mu väide, et dr. Solovjov on omaette nähtus. Ta on umbes 60 aastane, väheste juuste ja veidi tihedama habemega hallipäine mees. Kui läksime esimesele vastuvõtule, siis kõigepealt tegeles ja lapsevanematega ja nö "ravis" kõigepealt meid terveks. Siis võttis alles ette lapse. Samasugust meeldivat kogemust olen ma üks kord ka Norras kogenud, kui neljakuune Kristjan suusareisil ootamatult haigeks jäi. Selline suhtumine on nii kosutav ja rahustav, et haigus ei tundugi enam nii hirmus. Nähvavaid ja pirtsutavaid ning mõistujuttu ajavaid arste olen ma lastega seotult viimasel viiel aastal näinud küll ja küll.
Mõni küll ütleb, et dr. Solovjov on arst, kes esimesel võimalusel pigem lõikab ja kõik olukorrad , mis on lihtsalt head, on tema jaoks kohe väga positiivsed. Olukorras, kus lapsega seoses hakkab enda mõistus otsa saama ning soovid spetsialisti abi, siis pigem eelistan ma arsti, kes räägib rohkem, kui et ei räägiks üldse või teeb seda moka otsast ja arusaamatult.
Igatahes läks Kirke operatsioon plaani järgi ning nüüd on elu hoopis teine. Ma saan magada õhtust hommikuni. Viimase aasta või isegi pooleteise jooksul on selliseid öid olnud võib-olla kümmekond. Kui enne ärkasin selle peale, et Kirke norskas, siis pärast oppi ärkasin selle peale, et Kirke toas oli liiga vaikne. Umbes nädala jagu käisin ikka kuulamas, kas ta hingab. Teinekord oli hingamine nii olematu, et katsusin käega südant, kas ikka tuksub. Nüüd olen olukorraga harjunud. Aitäh!