Ühel päeval oli vaja Kristjani pluusile ette õmmelda nööp, oranži niidiga. Minu ümmarguses õmbluskastis sellist värvi niiti ei olnud. Jaanus tuli appi oma kavalusega. Et kui tema väike oli ja sinisel koolipluusile oli vaja nööpi õmmelda, siis valge niidiga nööp ette, pärast sinise vildika või pastakaga niit üle joonistada. Kui ta seda rääkis, siis ta ise oli kavala krutskit teinud pioneeri nägu.
Minu lapsepõlve kavalused olid hoopis hirmsamad ja kurja kuulutavama tulevikuga. Nimelt olid meil kodused tööd kolme õe vahel ära jagatud- kes pidi mis päeval märja lapiga toimetama ja kes millal põrandat pühkima. Nii tuli mulgi, pesamunal, vahest hari kätte võtta ja esikust liiv kokku korjata. Mõeldud tehtud- liiv hunnikusse ja niuti vaiba serva alla. Ja kui ema mu kavaluse leidis, siis ütles ta ikka, et kes nii teeb, sellest saab tulevikus laisk ja lohakas perenaine. Mine võta nüüd kinni, ütles ta seda hirmutamiseks või tõena, aga ega ma just kõige tublim koristaja praegugi ei ole. Ilmselgelt ma oma noorpõlve kavalust enam ei rakenda.