Lisaks sellele on minu ülesanne parandada-nõeluda kedrasid. Kedrad teadupärast on jalgpallurite sokid, mis kaitsmetele peale tõmmatakse. Aga proovigu neid vaid sokkideks või põlvikuteks nimetada, kohe on kõõrdpilk kiire tulema. Ja muidugi peab ühe tõsisel sportlasel olema päris varustus. Seekord sai tellitud kõigi tulede ja viledega võistluskomplekt. Omavahel öeldes näeb poja selles kõiges täitsa nunnu välja :)
Hea on see, et igal õhtul oleme õues ja taome jalkat. Peab ju kodus harjutama. Eriti hea on, kui selle harjutamisega tuleb pojale juurde sportikku viha ja ülbust ning veidi julgust ka. Eks sellest viimasest veidi puudu jääbki. Aga tahtmist on palju ja seda saab juba laupäeval realiseerida.
Aga siin on pildid (leidsin need Harju JK kodulehelt (www.harjujk.ee) esimesest rahvusvahelisest võistlusest, kus poja võistkond sai (vist umbes) 12 võiskonna seas kolmanda koha. Selleks puhuks kaela riputatud medaliga oleks ta peaaegu magama läinud.
Kuna võistluste ajal oli üsna külm ja müts peas, siis tegelikult tehakse kodus vahes treener Taavi soojengut järgi. Natuke emme juuksevahtu ja lakki ning ongi juukseharjas püsti.