Thursday, January 14, 2010

Lugu varbast

Eile hommikul oli karauul! Kristjan hakkas kinni panema ust ja suutis sinna vahele jätta oma jala. Kui ma teda püsti tõstsin ja lohutada püüdsin, siis teatas ta, et ei saa seista. Nii. Panin ta uuesti põrandale istuma ja vaatasin väikest varvast. Minu hüüe alla Jaanuselel oli "tal on vist väikese varba luu katki". Oeh. Mul tulevad praegu judinad peale. Ise olin ma sekundiga kaame ja tundsin, kuidas pilt hakkab tasku minema. Ma ei kannata lähedaste õnnetusi ega verd.

Pärast kaalutlevat uuesti vaatamist arvas Jaanus, et vist ikka luumurdu pole, aga traumupunktis võiks ära ikka käia. Aga juba töö käigus sai selgeks, et päris tõsist murdu pole, muidu ei saaks ju käia ega nii rõõmus olla.

Õnneks oli õnnelik õnnetus, luumurdu polnud. Kui ma õhtul lapsele lasteaeda järgi läksin, siis õpetaja Maire küsis, et mis selle varbaga siis oli. Sest Kristjan oli oma väikesest varbast kinni võtnud, seda mitmes suunas venitanud, teistele näidanud ja teatanud, et tal on varbal luu täitsa katki.
Õhtul, kui juba loengus olin, saatsi Aivar sõnumi "kuidas selle Kristjani varbaga siis on?"