Kirke ja Kristjan on täitsa mõnusad tegelased. Kristjan on juba täitsa mõnus mees ja saab asjadest aru ning tühja koha pealt kiunu üles ei tõmba. Kirkega on keerulisem ja tema tahab veel voolimist ja kasvatamist. Iseloomult on ta hakkajam ja vanema venna kõrval on tal kindlasti "edu sees" igasugu asjade proovimises ja katsetamises. Sügisest panime ja Kullo lauluringi laulma, sest kolmene vajab juba veidi rohkem sotsiaalset suhtlemist.
Igatahes laulda talle hullult meeldib ja jõulukontserdil nautis esinemist täiega. Julgust tundub tal ka rohkem olevat kui vennal, sest kui jõuluvana juurde oli vaja minna, siis Kirke lihtsalt läks ja teatas, et "mul ei ole luuletust". Kristjan seevastu tõmbus tagaritta ja teatas, et tema küll ei lähe kuhugi.
Kristjan on spordimees. Sügisest alustas ujumisega ja eelmise aasta jätkuna käib jalgpallitrennis. Lisaks lasteaia trennile kutsuti teda ka Harju Jalgpalliklubisse ja me otsustasime ta tema nõusolekul sinna ka panna. Alguses tundus, et rapsimist on palju ja läheb tihedaks, siis praegu on elu justkui paika loksunud.
Kallis abikaasa toimetab ja ehitusturu keerulises olukorras püüab hakkama saada. Enda jaoks oli 2011 töö mõttes raske ja pingeterohke. Klassikaline olukord- palju tööd, vähe aega, väiksed lapsed ja pere.
Koja asju sai ka aetud. Praegu tunnen ja tegelikult juba presidendiks olemise ajal tundsin, et oleks pidanud hoopis rohkem asjaga tegelema. Hetkel tunnen kergendust, et see läbi sai ning samas ka uhkust enda üle, et ma väljakutse vastu võtsin ja araks ei löönud. Siin pildi peal oleme koos Jaanusega Toompea koja aastakonverentsil Saue mõisas. Aitäh Annelile pildi eest.
Pingelise aja tõttu ja täitsa kõrvaliseks ja juhuslikuks jäänud käsitöö. Kuigi ma hirmsasti tahaks ikka kududa, siis praegusel pimedal ajal ei tule sellest midagi välja. Seda enam, et uni hakkab mind juba lapsi magama pannes kiusama. Jõuan vaevalt paar rida lehte või raamatut lugeda ning juba ma magan. Keeruliseks teeb asja see, et öösel läheb uni ära ning ei taha kuidagi tagasi tulla. Siis on kurjade mõtete aeg! Üks mõte ajab teist taga ja millegipärast on need kõik pahad mõtted ja ajavad hirmu nahka. Selle vastu aitab jällegi natuke lugemist. Hommik on sellevõrra muidugi väsinud moega. Üldse tundub vanemaks saades, et meie laiuskraadil peaks praegu hoopis magama nagu karu ning süüa pole üldse vaja.
Isuga on keeruline- mõte soustist ja kartulist ei meelita mind üldse. Pigem tahaks makaroni, riisi, soolakala, sushit, saiakesi ja šokolaadi. Prrr.... sellised toidud ei just üleliia vigurisõbralikud.
Uueks aastaks on mul lisaks erialasele arenemisele veel üks arengusuund plaanis ja seda tänu kodus käinud päkapikkudele. Aga sellest siis, kui on midagi ette ka näidata. Tulemus saab või siis ei saa esimese jume märtsis. Veidi kannatust ongi veel jäänud.
Üldiselt loodan, et uuel aastal oleks stabiilsus, mis lubaks kergemalt hingata ja elust mõnu tunda. Kas mu soov täitub? Saab näha.
Head uut aastat kõigile blogilugejatele!