Wednesday, October 07, 2009

Hetk

Tõele au andes ei ole ma endast juba kaua märku andnud. Olen täiesti olemas. Aeg kulub endale, perele, käsitööle, trennile, natuke koolile ka. See viimane on ikka vaeslapse osas, aga oktoobri lõpus pean olema triksis-traksis ja ühe viimase eksami tegema, et öelda "nüüd on tõesti ainult magistritöö veel jäänud".
Praegusel aastaajal kulub aeg eriti kiiresti, sest valget aega on vähe. Õigupoolest ei jõua ma jälle jõule ära oodata, sest pärast neid algab valgemaks minema. Eelmine aasta, pärast Kirke sündimist andiski pööripäeva tulemine teadmise ja jõu pimeduse ja sünnitusjärgse ajaga võitlemiseks.

Jah. Viimases blogis oli Kirke juba nipsti viie kuuseks saanud. Nüüd on ta ennast juba 10 vanuseks nipsutanud. Selline mõnus tegelane. Räägib oma keeles pikki jutte, käib hoidja juures, võitleb suurema vennaga.
Kristjan läks augusti keskel lasteaeda ja saab seal käimisega hästi hakkama. Kui mõnel päeval pole haiguse pärast lasteaias olnud, siis teatab ikka, et tal on vaja lasteaeda minna ja sõpradega kokku saada. Nii armas. Muidugi tuleb lasteaias lisaks sõprusele ette ka teateid, et sa ei ole mu sõber, et oled paha jne. Aga see käib ilmselt asjaga kaasas.
Kallis abikaasa võitleb töörindel. Avastab ja õpib. Talle küll meeldib suuri maju ehitada, aga hetkel on heitlikud ajad ja ellu jäävad need, kes kõige paremini muutuvate oludega kohanevad. Tema on küll üks suuremat sorti ellujääja.