Kui Kristjan sündis ja oli nii umbes paar kuud vana, siis küsis Jaanus, et millal ta rääkima hakkab ja millal saaks temaga kalale minna. Rääkimine on meil selge nagu seebivesi. Just eilegi teatas, et "krt, ma olen hingine". Eile sai siis teoks issi ja poja ühine kalalkäik. Tegelikult võeti ka naispere kaasa ja suundusime kohaliku tuletõrje tiigi äärde. Väike moonakott oli ka kaasas- mine tea, äkki läheb kõht tühjaks. Kristjanil oli nii kaua põnev, kui Jaanus õnge kokku pani ja vette likku viskas. Siis hakkas juba pojal igav, kui paari sekundi jooksul kala otsa ei tulnud ning kaldal olnud krõpsupakk tundus hoopis huvitavam.
Mina sain ka õngehoidmisekäe valgeks. Kalaga oli nii nagu oli- päris nulliring just ei olnud, aga pere oleks õhtuks näga jäänud küll.