Statistikat

Mitme lapse emad võivad vast kinnitada, et esimese lapsega pannakse kirja peaaegu kõik, mis toimub. Alates rasedusest ja lõpetades keeramise, pööramise, kaalunumbri, hammaste tulemiseja tontteabmillega veel.
Sama lugu meil. Kristjani asju sai üles kirjutatud üsna täpselt. Nii siia blogisse kui ka eraldi raamatusse. Kirke on selle-eest ikka täitsa unustatud. Et seda unustust natukenegi leevendada, siis panen kirja, et oma aastaseks sünnipäevaks otsustas preili Järve kahel jalal maa peal seisma hakata. Tänaseks, jõulu teiseks pühaks, on ta teinud piisavalt pika maa iseseisvaid samme, et saame kuulutada tütre käima hakanuks.

Meie lapsehoidja on sedasorti tähelepanekute üleskirjutamises hoopis kõvem käsi. Tema teab, et Kirke on raskem, kui Kristjan samas vanuses. Ilmselt on tal õigus. Aga käima hakkas Kirke jälle varem, kui Kristjan.

Juba varases lapsepõlves on kord piibeleht peal ja vestman all ja vastupidi.

Jõulud 2009

Kergema hingamisega võib nüüd ametlikud jõulud lõppenuks lugeda. Nii valgeid, lume, tuisu ja tuule rohkeid jõule ei mäletagi enam. Nagu ikka veetsime jõululaupäeva Katsi-Raxi juures. Nagu ikka oli laual jõulupraad. See aasta sai kalkunit proovitud. Väga maitsev tuli. Aga peab tunnistama, et sellel aastal oli jõululaupäev kuidagi erakordselt rahulik. Tavalise umbsöömise asemel oli pigem meeldiv ja rahulikum olemine. Võib olla tuli rahu ka sellest, et osa perekonnast on tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Natuke sain jõululauas ka näputöö äri ajada :)

Esimesel pühal olime ema-isa juures. Saun, siis lõunasöök. Nagu tavaliselt. Aga mõnusalt tavaliselt.

Ja muidugi ei saa üle ega ümber esimesest lasteaia jõulupeost.
Sellel aastal oli esimene kord, kui Kirstjan jõuludest midagi arvas. Eelmise aasta sussi ja kommi teema ei läinud üldse peale ja ega me väga ei surunud ka. Nüüd oli kõik teisiti. Suss aknalaual. Tegelikult esialgu veel voodi all kõige tagumises nurgas. Lasteaias käis lõunaune ajal päkapikk, kes kõik kommid või muud kingitused kotti pani ja koti ära peitis. Pärast und said kiiremini riidesse panijad kotti otsida ja kõikidele nänni jagada. Ükskord sattusin sellele jagamisele peale- istusid kõik kenasti vaiba peal ja ootasid nagu väikesed linnupojad koti seest üllatust. Nii hirmkole armas oli.
Lisaks oli jõulupeoks ette valmistatud näidend laulude, luuletuste ja liigutustega. Osa lapsi olid jänkud ja osa linnukesed. Nii armas oli, et mina muidugi lahistasin enamuse ajast nutta.

Kodus olid meil ka päkapikud käinud. Uskumatu siiras rõõm oli Kristjani näos ja silmis, kui ta kuuse all kingitusi nägi.

Oeh. Ükskord tuleb päev, kui saabub tõde, et päkapikkude uskumisega on erilisema lood.