Paar sissekannet allpool kirjeldasin, kuidas meie seenelkäik fiaskoga lõppes. Aga lisasin ka, et alla me ei anna ja läheme kindlasti järgmisele katsele. Nüüd on seal siis jälle käidud. Olgu öeldud, et tee sinna on pikk ja jube narr on ikka tühjade kätega tagasi tulla.
Aga seekord oli seenejumal meie pool. Või oli see kuuseis või mingi muu soodustegur. Igaljuhul tulime tagasi koju kahe ämbritäie seentega. Enamuses meie mõlema lemmikud kuuseriisikad.
Aga nojah. Mina ja võõras mets. Mul on kohe ju alguses selline tunne, et ma eksin ära. Nii juhtuski. Pabin oli sees, et enam ei saanud aru ööd ega mütsi, kus ma olen. Helistasin Jaanusele, ühe käega hoidsin telefoni ja teisega lõikasin veel kuuse alt riisikat. Hirm oli suur, aga seent metsa ka ei tahtnud jätta.
Nii nagu mul on mere ees aukartus, nii ka metsa ees. Kui lähed hullult suurte ämbritega metsa suurt saaki saama, siis tavaliselt ei saa. Ja kui võtad sellised pisikesed süljetopsid kaasa, siis jälle metsaalune vohab seenetest. Alati peab piisavalt tarkust olema, et ahneks ei läheks.
Nüüd ilutsevad meie sahvririiulil pisikesed marineeritud seenepurgid. Nagu Koppel ütleks: nunnundusefaktor ületab igasugused piirid!
No comments:
Post a Comment