Aitäh, et sa olemas oled!

Nüüd on see siis tehtud. Käisin ära Desision Base koolitusel. Tegu on mänguga, kus mängitakse tootmisettevõtte saneerimist. Mängijad on saneerijad ja järgmise kümne aasta juhtkond. Oi kuidas mul oli mõni hetk tunne, et tegelikult tuleks minna Kapakohilasse asfalti panema. Vähe sellest, et ei jõua kuldpeadega kaasa mõelda, ei osanud ma kohati ka peast arvutada. Eks proovi ise kiiresti ja täpselt- 22 pluss 46 pluss 43 pluss 30 pluss 26 pluss 33 pluss 17 pluss ei tea veel mis......
Ja mis kõige tähtsam- rahavood!!! Aitäh siinkohal Rainile, kes meid kampa kutsus ja kogu mängu ka ära mängis.

Puhkus. Täitsa lõpp. Aega nagu putru ja ilm on ülipalav. Istume natuke jahedamas toas. Mul isegi varbad külmetavad. Lähed õue, kohe higi lahti. Katsu nüüd siis kuidagi normaalne olla. Mitte et ma nüüd kurdaksin. Isegi ilm on vist eestlane- kui soe, siis ikka täiega. Aitäh.

Sattusime laupäeval ootamatult pulmapittu. Oli selline kodune olemine, nauditi ülimalt kuuma suveilma ja isuäratavaid roogi- heeringat ja hakklihakastet.
Nüüd jääb üle harjuda veel pruudi uue nimega ;)

Nüüd see siis saabus. Kristjani esimene sünnipäev. Ei tea, kas keegi on seda hetke meenutanud muude sõnadega, kui "kui kiiresti läheb aeg!"
Ühinen kõigi niiöelnutega. Aga mida veel- meeletult on mähkmeid vahetatud, kui mitu korda öösel ärgatud ja tibukest kussutatud, kui palju vannitatud, kui mitu kilo sööki sisse söödetud.
Kui palju rõõmu ja naeru. Õnne ja õnnetunnet. Kallistusi. Natuke haigusi ja muret. Kõige rohkem siirast armastust.

Tantsupeo lummuses. Vaatasin eile tantsupeo ülekannet. Tundsin, kuidas terve aeg oli mul näos totter-naeratav ilme ja mõne armsama koha peal läksid silmad vesiseks. Sest see pidu oli nii ilus ja südamlik. Eriti eredalt jäid meelde rohe-kollased jaaniussid. Eriti see koht, kui nad oma rohelistesse torudesse pugesid ja naljakaid liigutusi tegid. Nagu Koppel ütleb: nunnundusefaktor ületas piirid.

Jaanid. Õnneks jälle möödas. Ma ikka olen selline, et kohustuslikud peod, kingid ja karmid joogid ei meeldi.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Hoopis millestki ilusamast.
Olime jaanide ajal maal. Jalutasin lapsega tee peal ja maastik on just selline, et kenasti paistab naabrite heinamaa ja tükike majakatust. Nad olid hommikul vara juba lipu masti tõmmanud. Kui ma seda pika masti otsast suurt ja võimast eesti lippu nägin, siis valdas mind äraseletamatu rahvustunne. Selline vanaemade aegne eesti aeg ja nahkpalitutes vintpüssidega metsavendade tunne tuli.

Rescue 911. Täna oli vaja natuke arvutit käppida ja see tähendas, et lasin Kristjani vabale käigule.
Kulub aeg. Vaikus. Halb enne. Hakkab kostma vaikset nutukähinat.
Lippasin last otsima. Oli pimedas vannitoas, wc paberi rull oli lahti keeratud, üks plätu oli wc potti pandud, potikaas kinni lastud, aga käsi oli vahele jäänud. Sellest ka nutupoiss.

Olen tarbijana täielik nuhtlus. Niisiis- ärge püüdke mulle väga midagi müüa. Sest kui asi ei ole nii hea, kui välja paistab, on tarbijakaitsesse minek.
Lugu järgmine. Viimastes Eesti Ekspressides oli Parex Panga kuulutus- kolmekuuline tähtajaline hoius intressimääraga 4,2%. Punkt.
Kui see kuulutus nüüd eesti keelde panna, siis mina, kui intressidest ja arvudest kauge inimene võin arvata, et kui viin raha kolmeks kuuks Parex Panka, siis saan kolme kuu pärast vastu 4,2% tulu. Aga võta näpust. Muidugi oli tegu aasta intressimääraga ja muidugi arvasin seda ka kohe. Aga ikkagi võtsin tarbijakaitsega ühendust, väites, et tegu on tarbijat eksitava reklaamiga. Seal väga meeldiv meeshääl teatas, et pangad ei ole tarbijakaitse rida, aga ta lubas asja edasi saata Finantsinspektsiooni. Nendele pakkuvat see teema huvi. Urrrrr.....

Kiunun kogu aeg, et ma ei jõua koristada ja olen väsinud ja üldse sada häda. Täna võtsin ennast kätte. Teadsin, et mul poolteist tundi vaba aega. Jõudsin selle ajaga üle käia kõik tolmused kohad, käppida arvutit, laadida oma laadimist vajavat tehnikat, süüa ja lehte lugeda. Huvitav, ja pärast seda on tunne kuidagi värske ja keha energiat täis. Peaks ikka tihedamini koduseid töid toimetama.

Ma olen pöördes! Eile sai käidud mõnusa kambaga Tallinna lahel jahiga sõitmas (ametlik nimetus katamaraan). Kuna ma teadsin, et kusagil allpool ja veel eriti kinnises ruumis jään merehaigeks, siis ronisin ikka kohe rooli. Õnneks oli seal kahekohaline kaptenitool.
Seilasime natuke ja siis kapten küsima, et kas ma tahan proovida juhtida. Mõeldud-mõeldud. Haarasin rooli pihku ja järgmised poolteist tundi olid kõik mu kätes. Vahepeal sattus ohtlikku lähedusse VikingLine, siis oli äkki risti ees üks kihutav kaater ja lõpuks sõitsime võidu ühe purjelauduriga. Viimane kaotas- nii meile kui tasakaalu.
Olen siiani roolikeeramisest pöördes....
Huvitav, kui ma seda kirjajuppi siia kirjutan, siis hakkas kuidagi loksutama....

Räägin ühe saladuse. Sellise maitsva :)
Meie sööme saia ja saiakesi. Vahest juhtub, et kui paari päeva jooksul värsket ja pehmet saia(kest) ära ei söö, siis läheb see kuidagi puiseks ja kõvaks ja maitsetuks.
Kui teiega on samamoodi juhtunud, siis saladuskatte all ütlen, et kõige paremad pärmitaigna pirukad on müügil Haapsalu kaubamajas. Need pirukad on tehtud juba headest asjadest ja sellepärast maitsevad ka ülihästi. Sobib süüa ja mõni päev hiljem.

Me olime nädalavahetusel rikkurid. Teate seda lugu, kuidas rikkurid käivad ratastega sõitmas. Et pannakse rattad katusele, sõidetakse loodusesse ja siis koju tagasi. Ongi ratastega sõitmas käidud.
Me pakkisime samamoodi kama katusele, et minna Rohukülla või Roostale surfama. Ilmajaam küll tuult ei lubanud, aga no igakskümneksjuhuks oli vaja kõik kaasa vedada. Rääkimata muidugi "lapsevarustusest". Mine või bensukasse järelkäru laenutama.
Tuult oodates kulutasime suure osa ajast muru niitmisele või õigemini küll heina tegemisele muruniidukiga. Ja mida polnud, oli tuul....

Lõpuks maandusime ikkagi külas, kus pakuti ülimõnusat sauna ja parimat und. Aitäh, kniks.

Meil on nüüd koduloom. Eile oli the day. Sellin nunnu ja punane, sarved peas ja me kutsume teda põdraks. Soomlasega tegu ei ole. Täna hommikul alla minnes seisis ta truult keset tuba. Tuli tahtmine talle nina ette mõni nosimine panna. Ahaaaaa.... Ärgu arvatagu, et meil mingi elus loom kodus on. Ikka üks ilus punane sarvedega kiikpõder on meile allrentnikuks tulnud. Õigemini Kristjanile. Õigemini katsikuks. Tänud toojatele :)

Inimene tahab ikka seda, mida tal ei ole. Nagu mina. Jalutasin täna vanalinnas, et heita pilk vanalinna päevadele ja kuna leht kirjutas, et müüakse ilusat linast riiet, mis läheb nagu soe sai, siis tahtsin ka seda oma silmaga kaeda.
Linane riie oli kenasti olemas, aga ostuks siiski ei läinud.
Ilm oli ilus, rahvast, et mitte öeldat turiste palju. Tundsin, et tahaks siin elada. Nii nagu kunagi aastate eest sai Suur-Karja tänaval elatud.
Kui ma ikka õnneks maa peale tagasi tulin, sain aru, et elada lapsega vanalinnas on tõeline nuhtlus. Mõelge ise- äärekivid, tihedalt pargitud autod, trepid, rahvas. No katsu sa seal käruda liikuda. Muidugi ei mõtle sellele siis, kui käru näpus pole. Aga kui vaja ikka titte kärus tirida, siis sobib meie praegune elukoht selleks triljon korda paremini.

Mõtlesime, et läheme kenal pühapäeval lõunaks kala püüdma ja sööma. Mõeldudmõeldud. Jõudsime kohale, vähe autosid, paistis normaalne. Tundus, et siia me jääme. Aga võta näpust. Põhjus, miks nii vähe rahvast ja sebimist oli, oli lihtne- kala kilohind on nii müstiline, et süües oleks vist krooni maitset tundud. Kulla kalakasvatajad. Olgem ikka mõistlikud. Nagu korvpallis öeldakse- kolmepunkivisetega mängu ei võideta.

Istumine ja Kristjan on nüüd sõbraks saanud. Juba nädala jagu.
Õnneks hoiab nüüd pojake ka piisavalt tasakaalu, et ei kuku istudes tahapoole. Vahest istub mõlemad jalad ees, vahest on tõkkejooksja asend.
Tere tulemast uus sõber :)

Esimesed maasikad ja murelid on sellel hooajal ära proovitud.
Tõsi ta on, et kui juba kaubanduskeskuste ust juures maasikaid müüakse, tasub külastada mõnda turgu. Sest seal on sama kaup pea poole odavam. Täna jõudsime otsapidi Õismäe turule ja mina mureli leti ette.
Mõnus oli, ostsin nii mureleid kui ka maasikaid. Ikka tasa ja targu natuke, et maiku suhu saada. Maitsesid hästi. Ilmselt saab minust nüüd tihti turu-klient. Eelmine aasta sai Jäneda talupäevadelt isegi korv ostetud. Nüüd pole muud, kui korv käevangu ja turgu. Ja kaubelda ma mõistan nagu valge juut :)

Hea on kuuluda. Kuulumisvajadus pidavat ka üks suuremat sorti vajadus olema.
Mina tunnen, et ma kuulun. Noortekotta. Kuigi elumuutustega olen koja aktiivsemast elust veidi eemal, on sõbrad-kontaktid-head inimesed ju ikkagi iga hetk olemas. Nii juhtus tänagi.
Helistasin Merikesele sulaselges maksuküsimuses. Kui olime mu murest rääkinud ja ka lahenduseni jõudnud, ütles ta: helista ikka, kui sul muresid on. Seda oli nii soe ja hea meel kuulda.

Aeg jälle tibu strateegilised mõõdud ja toimetused kirja panna.
Kaalu 9,1 kg, pikkust 74 cm, hambaid 8 tükki.
Nüüd on käpuli käimine ka lõpuks täiesti selgeks saanud. Ja juba hakatakse ennast ka istuli sättima. Kui ta istuma panna, siis ta ikka istub, aga üsna ebakindlalt.
Püsti aetakse ennast eriti diivani peale ja siis tahaks kohe ka kõrgemale ronida. Aga keps on ikka pehme ja erit issi peab natuke aitama ning vupsti ongi tibu diivanil- lähemal pultidele ja ajalehtedele. Ja siis jätkub tegevust juba kauemaks.
Kui meil oleks plaanis vaadata mõnda telekanalit, siis arvab tibu, et tal on mingi muu kanali vaatamise soov. Ei lähegi palju aega, kui mingi suvaline pult on vajutamisele reageerinud ning telekas näitab põnevat siniste joontega tibu lemmikkanalit. Kannatust on sellel väiksel sellil ikka küllaga. Ennem loobume meie teleka vaatamisest, kui tibu.
Ajalehti on ka tore rebida. Tibu on selgeks õppinud "ei tohi" ütlemise ajal pea raputamise. Ja siis ongi tegevus selline: mina ütlen "ei tohi lehti rebida", tibu raputab pead ning tõmbab aga suurima mõnuga järgmist lehte ribadeks. Muidugi tuleb naer peale :)