Himos 2009

Nüüd sai minu suusaärevus ka ära rahuldatud. Kihutasime märtsi alguses koos teise perega Himosele. Kristjani plaanisime ka suuskadele panna. Mina eriti optimistlik ei olnud ja arvasin, et suusatamine piirdub laenutuses suusasaabaste vaatamisega, heal juhul proovimisega. Aga võta näpust. Kristjan lasi endaga kõike teha! Ennu käest sain mõned juhtnöörid, mida ühe 2,5 aastasega mäel teha ja nii ma tegingi. Abiks oli suusakepp, ei muud. Paar korda tuli koos minuga alla, siis teatas, et nüüd tahab ise. Ega me ei keelanud ka. Eks me muidugi tahtsime Kristjanist kohe Alberto Tombat teha ja üritasime teda veenda rohkem mäest alla laskma. Aga ega sundida ei saa. Teda huvitas ka kõik muu- kelgumägi, niisama kiiver peas mäest alla jooksmine, linttõstukiga jälle üles tulemine ja muud talverõõmud.


Siin on "alberto tomba" (esiplaanil) ja taustajõud

Hetk enne mäest alla tuiskamist

Siin sõidetakse linttõstukiga üles. Kukkumisel haiget ei saadud, sest ma õmblesin inseneri juhendamisel pehmendusega püksid

Tagasitulles ostsime pojale seljakoti. Palun, siin on ülevõte.

Kirke tegemisi

Endalegi üllatuseks otsustas väike tütreke ennast keerama hakata. Ei mingit pikka punnimist ega ootamast. Ükskaksüksteist, väike jalavibutus ja kõhuli valmis. Umbes kolmanda keeramise ajaks jõudsin ka fotokaga jaole.

Nagu ikka käib kõhuli keeramisega kaasas tagasikeeramatus. Ühel hetkel väsib pea ära ja siis tuleb natuke ninaga tekki nokkida. Niikaua kui keegi jälle tagasi aitab keerata. Eks ta ole- nokk kinni saba lahti.

13 ja reede

2009 aasta on mõnus- lausa kolm korda on 13 ja reedet. Novembri oma on täpselt minu sünnipäev.
Ketlin poosetas oma blogis Rema tsekkidega. Ega ma ei saa kehvem olla :) Skännisin ka oma poetseki failiks. Aga mitte selleks, et ostukorvi suurust või väiksust näidata, vaid hoopis ühe teise asja pärast.
Pööratagu tähelepanu tseki kuupäevale ja kellaajale. Eriti - ma kordan kõva, selge ja sorava häälega eriti - kellaajale!
Tehtagu järgi. Võimalused selleks avanevad 13. märtsil ja 13. novembril 2009.

Ehtearuanne

Esimene päris oma tehtud ehe läks nüüd niiöelda kaubaks. Kulinaid oli täpselt nii palju, et minule jäi ehe lühikeseks ja pakkusin seda Katsile. Ta võttis lahkelt vastu.
Mulle endale meeldis see kena lillakas pärlite toon. Aga jah. Lisaks sellele, et see kee tuli lühike, eelistan ma ise ka heledamaid toone.
Uskumatult keeruline oli ilu pildile saada. Aga "aruande" jaoks on midagi vaja ju üles riputada....

Alloleva ehte inspiratsiooni sain ühelt oma õe ehtelt. Tema oma on muidugi väärismetallist, minu oma on selline lihtsamat moodi näpuharjutus. Tamiilile sai vaheldumisi aetud hõbedakarva silindreid ja kullakarva mummusid. Püüdsin ehet pildistada erinevates kohtades, aga see tuli kõige vaadatavam variant....

Eks mul nüüd näpud sügelevad ja kui Kirke lubab, siis vaatan oma lux-tools kasti jälle üle.

Proua vallavalitsusest

Kogu me väike "itaalia perekond" käis Kirke katsikul. Ema lubas mõni aeg enne seda, et lisaks Kirkele hõbelusika kinkimisele teeb ta ka kõigile ülejäänud lastelastele sama kingituse.
Otsis ja leidis kaubandusest lusikad ja läks nendega graveerija juurde. Kui ema lusikatele järele läks ja kergendatult ohkas, et nüüd on kõigile lastelastele kingitus olemas, ütles graveerija "ma arvasin, et te olete vallavalitsusest". Ei saa muidugi ütlemata jätta, et lusikaid sai kokku kaheksa.

Ehtetegemised

Olen nüüd mõned hetked ka oma pärli- ja ehteasjadele pühendanud.
Nagu ma ennemgi olen kirjutanud, andis ema mulle oma vanu ehteid. Põhiliselt tahavad need parandamist.
Võtsin kätte järgmise vidina, lükkasin käärid sisse, panin sädelevaid kulinaid vahele, vedasin pikkust natuke juurde, et paremini langeks ja ajasin tamiili otsa.
Algne variant oli selline:


Ja pärast minu näppimist-käppimist on tulemus selline:
Mis peamine, ise olen rahul ja kannaks seda ehet isegi. Aga esmalt pakun ikka emale tema varandust tagasi.

Hea reklaam ja Norra

Ainult üks rahvas sünnib suusad jalas- kõiki teisi aitab Hawaii Express. Ülilahe reklaam.
Norra on maa, kus tahaks elada. Või tundub see ainult nii, et seal on hea... Või siis meeldib mulle Norra sellepärast, et firma omanikud on norrakad ja nad on mõnusate nimedega lahedad tegelased. Või siis sellepärast, et korra aastas käime seal põlvesoojendus suusareisil. Või siis sellepärast, et neil on nii ilus riigilipp. Vastust ei tea, aga Norra tõmbab.

Kirke vol2

Uskumatu, kuidas lapsed kasvavad ja arenevad. Eile, kui Kirke oma toolis istus ja meie õhtusööki nautisime, ütles Jaanus äkki, et vaata, kuidas Kirke jälgib oma mänguasju. Need ripuvad ta tooli kaare küljes. Tükk aega oli tütrel oma leludega tegemist ja jutustamist.

Juhin eputamiseks tähelepanu ka Kirke peal olevale tekile. Minu enda kätetöö. Mässamist ja mõtlemist oli miljon korda rohkem, kui ma alguses suutsin ettegi kujutada. Aga vähemalt valmis sai, vähemalt oma tehtud.

Töökasvatus

Kristjan on selline mõnus toimetaja. Muidugi kui issi midagi teeb- ehitab, värvib, puurib- siis on ta kohe platsis. Aga ka kodu koristamine ei ole talle ükskõik. Sellel ajal kui mina Kirkega diivanil toimetan, on poja tubli koristaja.

Kirke

Meie Kirke. Eile sai arsti juures käidud ja üle mõõdetud ning kaalutud. Vanus üks kuu, kaalu 4,3 kg, pikkust 56 cm.

Selle pildid peal on Kirke kolme päevane ja pildistamise koht Pelgulinna Sünnistusmaja perepalat.

Elagu tarkus

Mul on tark abikaasa. Olen ennemgi kirjutanud, kuidas ta süüa teeb, lapsega (nüüd lastega) tegeleb, kuidas ta Kristjanit kasvatab ja jonniga võitleb, kuidas ta maja ehitab ja nii edasi ja nii edasi. Loendamatu arv kordi olen ma talle öelnud "sul on õigus" ja mõtetes teda tänanud. Oh oleks mul endal tarkust teda rohkem kuulata ja kuulda võtta.

Kuidas hoida raha kokku

Minu eilsest raha kokku hoidmisest on mul tänaseni muie näol. Üle mitme aja käisin PTA vabrikupoes. Sealt võib alati leida mõnusaid leide ja pealegi on hetkel kaupluses reklaami järgi 60%-line allahindlus. Valisin endale sobiva asjad välja ja läksin kassasse. Tädi kassapidaja loeb triipkoodi sisse, vaatab lipikul olevat hinda ja teatab "siin sildi peal on vale hind". Jõudsin mõelda, et ju on keegi ühe eest või nulli tagant unustanud. Aga võta näpust- õige hind oli 100 krooni odavam. Järgmise asjaga sama teade ja sama mõte, aga rõõmusõnum teatas, et õige hind on 200 krooni odavam. No mis mul saab selle vastu olla, kui 300 krooni nagu maast leitud. Külastage ikka PTA vabrikupoodi ja raha jääb ülegi!

Sügisball

Lapsukesed sai eile õhtul unne rivistatud, et hakata nautima Eesti filmiloomingu pärli. Ootused olid suured, liiga suured. Nagu Eesti filmile kohane... no ma ei saa neid Ain Hanschmidti sõnu siia kirja panna, kuigi väljendaksid kõike väga hästi.

Niisiis minu kokuvõte- 1) vähe sõnu ja dialoogi, et saaks rahulikult mööda rahvusvahelisi filmifestivale käia, 2) kui keegi midagi ütleb, seda vähestki, siis ei saa aru. Lihtsalt ei saa aru, sest sõnad tulevad ootamatus kohas, 3) selline lõputa ja mittekuhugi viiv lugu, 4) hea, et me seda kinno ei läinud vaatama.

2:2

Täiesti arvestatavatel põhjustel ei ole ma pea kuu aega midagi blogitanud. Aga põhjuse tagajärg on nüüd käes ja vaatab teinekord mulle otse silma sisse. Vahest lähevad kaks pisikest silma küll veidi kõõrdi, aga seda armsam on.
Täna astusime ka vallavalitsusest läbi ja registreerisime lapse sünni. Maimukesele sai nimeks Kirke. Olen kuulnud erinevaid tähendusi sellele nimele- päikesejumala Heliose tütar ja et sellist nime kandis Aiaie saarel elanud noor ja kaunis nõid. Igatahes on tibu täitsa Kirke nägu. Ja Kirke sünniga seoses kuulutan koduse sugudevahelise seisu viigiks- 2:2

Tubased tegemised

Kui tali on õues, siis on hea soojas toas ilusaid asju teha. Kui hakkasin oma pärlijuttu ajama, siis ema teatas, et tal on omakorda oma ema vanad pärlid kusagil tallel. Aga kuna need on katki läinud, siis on neid parandatud ja ei näe just kõige paremad välja.

Egas muud, kui lõpuks sain käärid pärlipaelale sisse. Pesin pärlid puhtaks, lükkisin tamiili külge, panin uue kinnise ja valmis saigi. Midagi keerulist muidugi ei olnud, sest kõik mis oli, panin tagasi. Lisaks läksid käiku Jaanuse näpitsad ja traadilõikajad. Aitäh talle selle eest.

Eputamiseks panen pildikese ka juurde. Aga ega seda ilu ikka kaamerasse ei püüa. Pean tunnistama taas, et originaalis näevad kenamad välja, kui päriselus

Tali hakkas tulema

See nädal näitas talve märke. Ma ei hakka tänasest, pühapäevasest ilmast kirjutama. Seda teevad niikuinii kõik lehed ja muu meedia.

Aga nädala keskel oli juba veidi talve moodi. Olime just Kristjaniga koju tulnud ja õue läinud, kui hakkas lund sadama. Ilm oli selline mõnus porine-tatine-kleepuv. See "mõnus" muidugi Kristjani jaoks. Ta läks lähimasse poriloiku ja hakkas seal toimetama. Ega ma teda ei seganud ka.

Tulemus on selline....

Ehitusmees

Käbi ei kuku kännust kaugele....

Kuivatatud õunad

Selle aasta õunsaak oli nii suur, et osa õunu otsustasime ära kuivatada. Muidugi oli idee autor ja peamine elluviija Jaanus. Ta ehitas vajaliku resti, töötas välja tehnoloogia ja siis - tuld!
Selline nägi välja õunakuivatusrest koos õuntega enne kuivatamist....













......ja sellised olid õunad pärast päevi ahju otsas olles. Oeh. Need maitsevad väga hästi ja tuletavad lapsepõlve meelde.



Tähelepanelik vaataja leiab lisaks kuivanud õuntele veel ühe erinevuse- üks rida on kuivamise käigus täitsa ära kuivanud, sõna otses mõttes. Ilmselt käis seal nii mõnigi ahjualune pika keelega limpsimas....

Minu sünnipäev

Mul oli eile sünnipäev. Selline poolkõva juubelihõnguline. Sai kooki ja jooki ja kingitusi ja meelespidamisi ja õnnitlusi. Nagu ikka sünnipäevadel.
Kolleegidele tegin ka väikese istumise ja enne tööle tulekut käisin poest läbi. Kuna klaaside kokkulöömiseks oleks vaja sampust, siis seda plaanisingi osta. Selveris jalutades tuletati aga valjuhääldist meelde, et alkoholi enne kümmet ei müüda. Nii ei jäänud muud üle, kui osta cocat ja limpsi. Ega kolleegid ka võlgu ei jäänud. Nad tuli oma joogiga- printsessi lastesampusega.

James Bond

Käisime ja vaatasime selle imefilmi ära. Saime lapsehoidjalt veel ekstra linnaloa aega ja ühildasime selle väljas söömisega. Aga siis filmist. Ma ei saanud üldse aru, millest jutt käis. Minu arvates oleks pidanud Bond vähemalt kolm korda juba surma saama, aga ta väljus olukordadest ikka suhteliselt sirge ülikonnaga. Ainuke vaadatav asi olid eriefektid. Jäi küsimus, et kuhu siis edasi? Mis oleks järgmine Bondi tase? Ulme? Seda viimast oli juba niigi....
Mitte et ma nii väga pettunud oleks olnud, sest kinno minek ise oli juba peaaegu, et sündmus. Muidugi sõime popkorni ja jõime kokat ka. Aga vähemalt nüüd on kinoisu mõneks ajaks rahuldatud.