No kes ei vaataks praegu jalgpalli! Isegi Kristjani pea 70 aastane hoidja proua Malle ütles "ma ei ole mingi jalgpallifänn, aga ikka ma avastan ennast igal õhtul mänge vaatamas". Mina vaatan ka. Mõnikord vaatan ära hümnid ja siis ma juba magan, vahest jõuan esimese poolaja lõpuni vastu pidada. Aga ega oluline ei olegi minu vastupidamine, vaid see mis platsil toimub. Eilne Türgi-Horvaatia mäng. Müstika, ma ütlen. Kimada 120 minutit, et mitte öelda kaks tundi, mööda väljakut ringi. Müstika, ma ütlen. See, kuidas Türgi viimase tuhande minuti peal värava lõi. Müstika, ma ütlen. Penaltid. Ka kõige külmema närviga mängijad võivad vahel mööda lüüa. Ma kordan ennast taas, aga müstika, ma ütlen.
Millegipärast meenuvad Eesti meeste võrgumansa pääs Euroopa Meistrivõistluste finaali ja korvpalli Eesti Meistrivõistluste viimane finaalmäng, mille Rock võitis. Sport on lahe!
Ja kui Miljonimängus oleks miljoniküsimus, et millal võeti jalgpallis kasutusele kollased ja punased kaardid, siis ma teaks vastust! See oli Mehhiko MM 1970. Hannes Võrno naerataks :) Ja mina ka :)
No comments:
Post a Comment