Eelmisel nädalal käisin Nõmme turul sisseoste tegemas. Olin just ära ostnud vajaliku lihatüki, möödusin lilleletist. Minu tähelepanu köitsid ülimalt ilusad oranzid pika varrega lilled. Müüjaks selline ehtne heas mõttes Nõmme mutt, kes teenib pensionile veidi lisaraha.
Minu küsimuse peale: palju lilled ka maksavad, vaatas ta mind oma lahkel ilmel pealaest jalatallani üle ja teatas sirge selja ja sorava häälega 50 krooni kimp. Ma muidugi kohe kauplema, et kui ma ostan kaks kimpu, palju siis maksab. Tädi vastu: no siis teeme viis krooni alla.
Muidugi oleks ma saanud ca 100 krooni eest kõik need lilled, mis tal seal hetkel olid ja ka need lilled mida ta järgmine kord müüma oleks tulnud. Ilmselgelt oli 100 krooni nende lillede eest palju. Aga lohutasin ennast mõttega, et kindasti olen ma 100 krooni mõttetuma asjagi peale silma pilgutamata kulutanud. Tõenäoliselt paistsin ma talle maksujõuline. Ja mina piisavalt kaastundlik, et sealt ostamata lahkuda. Nii ma saingi hirmkalli raha eest hirmilusad lilled. Koju tulles panin lilled vaasi nagu ikka. Ja suur oli mu imestus, kuidas ühed lilled vett joovad. Ma ütleksin silmnähtavalt. Nüüd on nad meie juures juba nädalakese olnud ja väsimuse märgid on ilmsed. Oleks pidanud neid rohkem jootma.
Sellepärast mulle muide ei meeldigi lilled, et ma ei suuda neid ära visata.
No comments:
Post a Comment