Kergema hingamisega võib nüüd ametlikud jõulud lõppenuks lugeda. Nii valgeid, lume, tuisu ja tuule rohkeid jõule ei mäletagi enam. Nagu ikka veetsime jõululaupäeva Katsi-Raxi juures. Nagu ikka oli laual jõulupraad. See aasta sai kalkunit proovitud. Väga maitsev tuli. Aga peab tunnistama, et sellel aastal oli jõululaupäev kuidagi erakordselt rahulik. Tavalise umbsöömise asemel oli pigem meeldiv ja rahulikum olemine. Võib olla tuli rahu ka sellest, et osa perekonnast on tuhandete kilomeetrite kaugusel.
Natuke sain jõululauas ka näputöö äri ajada :)
Esimesel pühal olime ema-isa juures. Saun, siis lõunasöök. Nagu tavaliselt. Aga mõnusalt tavaliselt.
Ja muidugi ei saa üle ega ümber esimesest lasteaia jõulupeost.
Sellel aastal oli esimene kord, kui Kirstjan jõuludest midagi arvas. Eelmise aasta sussi ja kommi teema ei läinud üldse peale ja ega me väga ei surunud ka. Nüüd oli kõik teisiti. Suss aknalaual. Tegelikult esialgu veel voodi all kõige tagumises nurgas. Lasteaias käis lõunaune ajal päkapikk, kes kõik kommid või muud kingitused kotti pani ja koti ära peitis. Pärast und said kiiremini riidesse panijad kotti otsida ja kõikidele nänni jagada. Ükskord sattusin sellele jagamisele peale- istusid kõik kenasti vaiba peal ja ootasid nagu väikesed linnupojad koti seest üllatust. Nii hirmkole armas oli.
Lisaks oli jõulupeoks ette valmistatud näidend laulude, luuletuste ja liigutustega. Osa lapsi olid jänkud ja osa linnukesed. Nii armas oli, et mina muidugi lahistasin enamuse ajast nutta.
Kodus olid meil ka päkapikud käinud. Uskumatu siiras rõõm oli Kristjani näos ja silmis, kui ta kuuse all kingitusi nägi.
Oeh. Ükskord tuleb päev, kui saabub tõde, et päkapikkude uskumisega on erilisema lood.
No comments:
Post a Comment