Ajalugu kordub

Kas mäletad, millal läks Lennuk ümbermaailmareisile? Mina enam ei mäleta, aga seda mäletan, et tegin Pirital tööd ja mõtlesin, et miks pagana päralt on siin nii palju rahvast!Täna oli jälle see päev, kus Pirital ei olnud parkimiskohta ning rahvast vooris justkui tuhandeid. Tuli välja, et Tätte-Matvere läksid maailmareisile.Hea meel, et nad läksid. Tuult purjedesse. Tulge tervena tagasi.

Uued leiud

Tänu oma palju käinud-näinud-olnud õele, olen leidnud põnevad söödavad elemendid, mille olemasolu jättis mind varem külmaks.
Esmalt spargel- nämma. Pann tuliseks, oliiviõli peale ja siis värske spargel pannile. Paar hetke ja mõnus krõmps maius on valmis. Jamie kokaraamatus on kirjas, et kui sparglit grillpannil grillida, siis tuleks see panna kuivale pannile. Peab järgi proovima. Mure on selles, et värsket sparglit on Eesti kaubandusest raske leida ja hind on päris krõbe. Külmutatud sparglipakk maksab ca 40 krooni.

Teiseks spinat- superlux. Alguses sõin külmutatud spinatit. Siis avastasin, et müüakse ka värsket. Salatisse lisan alati peotäie peenemaks hakitud spinatilehti.

Kolmandaks avokaado- kuidas ma enne küll ilma sain hakkama! Jälle muidugi Eestile kohane mure- head ja küpsenud avokaadot on keeruline leida. Alati aitab see, kui avokaadot aknalaual hoida. Niisiis- avokaado pooleks, kivi seest välja, noaga triipud sisse, ja salatisse. Kui ma eriti mõnuleda tahan, siis söön otse lusikaga. Vahest lisan sidrunimahla törtsu või veidi soola.

Lisaks eeltoodule olen avastanud lambasalati ja tammelehesalati. Rukolat ongi juba liiga palju söödud.... Lambasalatit peab hoolega pesema ja suuremad juurikad ära murdma, muidu võib hamba all veidi krõbiseda. Salatikastmeks sobib väga hästi veiniäädika ja õli segu vähese soola, suhkru ja sidrunimahlaga.

Värske salatiga on viimasel ajal tekkinud kuidagi sügav suhe ja tundub, et perekond on ka sama meelt. Lastega on keerulisem, nemad tahavad ikka tavalist kurki ja tomatit.

Põllumajandus ruulib

Sain taimede istutamisega näpud mullaseks. Vaatasin täpselt astroloogilisest abimehest järgi, milla on õige aeg. Nii ma siis kolmapäeval toimetama hakkasin. Jaanus oli juba ettevalmistuse ära teinud ja kastid mullaga täitnud. Mul jäi üle ainult seemned sisse raputada.
Sibulaid olin ettevalmistanud- tipud ära lõiganud ja veekausis juuri kasvatanud. Till, petersell, rukola, basiilik, spinat ja vist veel midagi läksid otse mulda. Kell kaks olid kastid seemneid täis ja kell neli käisin juba vaatamas, kas sibul on juba pikemaks kasvanud ja kas till on juba pea välja pistnud :)

Nüüd ei jää muud üle, kui piisavalt kasta ja oodata. Saab näha, kas kinnitust saab minu oskus põllumajandusega mitte tegeleda või on lootust, et rohelus tärkab. Pöidlad pihku.

Tervisenädal

Laagri lasteaias peeti tervisenädalat. Ühel hommikul oli võimlemine koos lastevanematega. Sain ka käe valgeks. Fotosüüdistus räägib poja sõjatantsust- kand ja varvas üks-kaks-kolm :)

Ma armastan käsitööd

Esmalt võlus mind ehteteema. Siis sain kätt proovida fimo saviga. Järgmisena tuli kudumine. Viimasest alustades on kudumissaagiks Aleksandrale tehtud titetekk,

kõrgema säärega villased sokid jalale number 43 (nendest on nüüdseks saanud minu tudisokid ja sääreosa on mõnusaks veninud),

villased sokid pojale (Kirstjan keeldus esimest valmis sokki jalast ära võtmast ja teatas, et tema hakkab sellega nüüd lasteaeda minema. Õnneks õnnestus mul ta ümber veenda ja oodata ka teise soki valmimine ära),

endale roosakas müts ja sall (pildil on värv veidi luitunud moega, tegelikkuses on ilus roosa toon. Kui mütsile läks 1,5 tokki, siis sallile läks 2,5 tokki. Mõtlesin küll, et mis see sall siis kududa on, aga lõppu ei tulnud ega tulnud),

Kristjanile tutimüts ja lukuga kaelus (kaeluse tegin raglaanlõikelise, millesse olen jõudnud ka juba täiega ära armuda :) Alustasin ülevalt kaelast topelt soonikuga ringselt, edasi tegin kaheksa kasvatust reale ja pärast kudusin veel esiosa eraldi veidi pikemaks).

Praegu on varrastel kolmanda ringi lõngast kampsun. Alustasin selle kudumist kaelaaugust ja tegin raglaanlõikelise. Kudumine käib ringvarrastega ja eesmärk on teha selline kampsun, kus ei ole vaja ühtegi õmblust teha. Saab näha, kas õnnestub. Kui ma jälle ringvarrastega kudusin ja Kristjan vaatas, siis küsis: mis see sul seal vooliku peal on?
Kuna mulle meeldib kududa peenikese lõnga ja peenikeste varrastega, siis mu kudumine ei ole just üleliia produktiivne. Ega tark ei torma ju ka :)

Fimo savist tehtud ehtejunnid on poolenisti juba traati väänatud. Natuke on veel jäänud. Sellest saab minu esimene traadiväänamise üritus. No ei tule kahte ühesugust aasa!

Ehetest olen viimasel ajal teinud lindi moodi käeehteid. Hirmsasti võtab aega, aga tulemus on lahe. Pilte ma üles ei pane, sest nende kvaliteet ei kannata mingit kriitikat :)

Vaata iseendasse

Olles lähedal JCI Aastakonverentsi korraldamisele, siis tean, et septembris toimuva ürituse läbiv teema on iseendasse vaatamine, enda leidmini, sisemine mina jne endaga seotud teemad. Esialgu tekitas see tunde, et mingi vuuduu värk. Tänaseks on arvamus õnneks muutunud ja üritust oodatakse juba pikkisilmi.

Kinnituse ürituse hea teemavaliku kohta andis minu jaoks Foorumi saade, kus arutati Inimarengu aruande üle. Seal on tähelepanu pööratud just täpselt samale teemale- iga inimene ise.
Ega asjata soovitata lõpetada oma pooleli jäänud õpingud, otsida oma juuri ja tegeleda iseendaga.

Need kaks pidepunkti haakisid ennast minu jaoks täiega ära. Õigel teel? Tasapisi.....

Emakeelepäev

Viitsid, vii mind viinalikku.

Lisaks sattusin ühel päeval üsna igavikuliste küsimuste otsa. Nagu näiteks:
Kas raudsed närvid võivad rooste minna?
Kui pika maa peab maha jooksma, et saaks sarved maha joostud?
Kas töönarkomaanid süstivad ennast?
Kas külmrelva võib kasutada soojal ajal?
Kas need naised, kes ennast värvivad, elavad värvikamat elu?
Kas jooksvaid küsimusi saab lahendada käigu pealt?
Kas säilitusained suudavad säilitada töökohta?
Kas lõõtsaga bussijuhil peab olema muusikaline haridus?
Kas ilmajaam oskab ka kõhutuult ette prognoosida?
Kui luuavarrest võib tulla pauk, siis miks meie kaitsevägi ei kasuta luuavarsi?
Miks peab truudust vanduma, kas kuidagi viisakamalt ei saa?
Miks on kvaliteetsetel saagidel kirve hinnad?
Miks vikatimees endale niidukit ei osta?
Kas lõunasse sõitev laev võib põhja minna?
Kas piilupardiga juhtunud rongiõnnetuse pärast on süüdlasi karistatud?
Miks on suhkru hind soolane?
Kes maksab memme vaeva?
Kus on kurva kodu?
Kas kõrisõlme on võimalik lahti harutada?
Kas lamav politseinik peab olema Politseiakadeemia haridusega?
Kas lollidel on tarkusehambad?

Head nuputamist!

Tuulerõngad ja vandsõnad

Lasteaias käivad ringi tuulerõuged. Mõned veel põevad ja esimesed on juba rühma tagasi tulnud. Endal on veel nägu veidi helerohelise täpiline. Kristjan teatas ka kodus, et üks tüdruk (tükur- nagu ta neid nimetab) on rohelise täpiline. Tal olevad tuulerõngad olnud.

Just hetk tagasi ajas ta morsiklaasi ümber. Ütles "kurat küll, morss läks ümber" ja hakkas nutma.

Uus kogemus

Öeldakse, et käi igal aastal vähemalt üks kord kusagil, kus sa ennem ei ole käinud. Täna sain selle ütlemise järgi linnukese kirja.
Kuna ma olen ennast käsist-jalust kojaga sidunud, siis märtsi koosolek oli minu korraldada. Urrrrr. Nüüd ma saan väga hästi aru sellest, et kui hea on minna hästi organiseeritud üritusele. Ja kui üritus ei olnud väga hea, siis nina krimpsus viriseda.
Nüüd sain ise kogeda korraldamise poolt. Pean tõdema, et ma olin endast ikka täitsa õue minemas, kui koosoleku aeg lähenes, aga mul ei olnud veel kindlat kohta kokku lepitud. Läbi sai räägitud erinevaid paiku ja ettevõtteid- Solaris, Krimelte, Kohtuekpertiisi Instituut, Ahhaa keskus. Kõigil olid mingid hädad. Aga tänu kallile abikaasale tuli mõte, et läheks vaatama Enn Kunila kollektsiooni näitust. Mõeldud-helistatud ja aeg koos giidiga kokku lepitud. Kuna neil ei olnud pakkuda koosoleku ruumi, sest kõik kohad on kunsti täis, siis leppisin kokku Kuku klubiga. Neil oli just pakkuda kahte ruumi.
Nüüd seda blogimist blogides on kergendus hinges. Näitus sai külastatud, koosolek peetud. Mul on siiralt hea meel, et need, kes kohal olid, jäid rahule ja olid väga tänulikud, et selline üritus sai just sellises kohas korraldatud. Paljud, et mitte öelda kõik tunnistasid, et nad ei oleks oma tavaelus sellele näitusele kunagi sattunud. Ma olen endaga nii rahul!
Selle aasta uue koha kogemus on täidetud ja kunstilinnuke ka kirjas. Millal sina viimati kunstisaali külastasid?

Preemia

Tänases, 18. jaanuari Postimehes on ära toodud Eesti Kultuurkapitali 2009 aasta eest jagatud preemiasaajate nimekiri. Mulle kohe meeldib lugeda selliseid nimekirju- eelpool mainitu, presidendi poolt jagatavate teenetemärgi nimekiri, Tartu Rattamaratoni lõpetajate nimekiri jne. Tänasest nimekirjast hakkas silma, et kehakultuuri ja spordi sihtkapitali aastapreemia 40 000 krooni sai ka Margo Pulles. Tore. Aga mille eest? Suusahooldemehe soovituse "Andrus, mina võtaks määrdeta suusad!" eest.
Õigel ajal ja õiges kohas tuleb suu lahti teha.
Huvitav, kas ma saaks ka oma soovituse "Kristjan, pane villased sokid jalga, õues on väga külm" eest 40 tuhande krooni suuruse preemia? Tegelikult saan ma veel suurema preemia. Nii suure, et sellel ei ole hinda.

Lugu varbast

Eile hommikul oli karauul! Kristjan hakkas kinni panema ust ja suutis sinna vahele jätta oma jala. Kui ma teda püsti tõstsin ja lohutada püüdsin, siis teatas ta, et ei saa seista. Nii. Panin ta uuesti põrandale istuma ja vaatasin väikest varvast. Minu hüüe alla Jaanuselel oli "tal on vist väikese varba luu katki". Oeh. Mul tulevad praegu judinad peale. Ise olin ma sekundiga kaame ja tundsin, kuidas pilt hakkab tasku minema. Ma ei kannata lähedaste õnnetusi ega verd.

Pärast kaalutlevat uuesti vaatamist arvas Jaanus, et vist ikka luumurdu pole, aga traumupunktis võiks ära ikka käia. Aga juba töö käigus sai selgeks, et päris tõsist murdu pole, muidu ei saaks ju käia ega nii rõõmus olla.

Õnneks oli õnnelik õnnetus, luumurdu polnud. Kui ma õhtul lapsele lasteaeda järgi läksin, siis õpetaja Maire küsis, et mis selle varbaga siis oli. Sest Kristjan oli oma väikesest varbast kinni võtnud, seda mitmes suunas venitanud, teistele näidanud ja teatanud, et tal on varbal luu täitsa katki.
Õhtul, kui juba loengus olin, saatsi Aivar sõnumi "kuidas selle Kristjani varbaga siis on?"

Statistikat

Mitme lapse emad võivad vast kinnitada, et esimese lapsega pannakse kirja peaaegu kõik, mis toimub. Alates rasedusest ja lõpetades keeramise, pööramise, kaalunumbri, hammaste tulemiseja tontteabmillega veel.
Sama lugu meil. Kristjani asju sai üles kirjutatud üsna täpselt. Nii siia blogisse kui ka eraldi raamatusse. Kirke on selle-eest ikka täitsa unustatud. Et seda unustust natukenegi leevendada, siis panen kirja, et oma aastaseks sünnipäevaks otsustas preili Järve kahel jalal maa peal seisma hakata. Tänaseks, jõulu teiseks pühaks, on ta teinud piisavalt pika maa iseseisvaid samme, et saame kuulutada tütre käima hakanuks.

Meie lapsehoidja on sedasorti tähelepanekute üleskirjutamises hoopis kõvem käsi. Tema teab, et Kirke on raskem, kui Kristjan samas vanuses. Ilmselt on tal õigus. Aga käima hakkas Kirke jälle varem, kui Kristjan.

Juba varases lapsepõlves on kord piibeleht peal ja vestman all ja vastupidi.

Jõulud 2009

Kergema hingamisega võib nüüd ametlikud jõulud lõppenuks lugeda. Nii valgeid, lume, tuisu ja tuule rohkeid jõule ei mäletagi enam. Nagu ikka veetsime jõululaupäeva Katsi-Raxi juures. Nagu ikka oli laual jõulupraad. See aasta sai kalkunit proovitud. Väga maitsev tuli. Aga peab tunnistama, et sellel aastal oli jõululaupäev kuidagi erakordselt rahulik. Tavalise umbsöömise asemel oli pigem meeldiv ja rahulikum olemine. Võib olla tuli rahu ka sellest, et osa perekonnast on tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Natuke sain jõululauas ka näputöö äri ajada :)

Esimesel pühal olime ema-isa juures. Saun, siis lõunasöök. Nagu tavaliselt. Aga mõnusalt tavaliselt.

Ja muidugi ei saa üle ega ümber esimesest lasteaia jõulupeost.
Sellel aastal oli esimene kord, kui Kirstjan jõuludest midagi arvas. Eelmise aasta sussi ja kommi teema ei läinud üldse peale ja ega me väga ei surunud ka. Nüüd oli kõik teisiti. Suss aknalaual. Tegelikult esialgu veel voodi all kõige tagumises nurgas. Lasteaias käis lõunaune ajal päkapikk, kes kõik kommid või muud kingitused kotti pani ja koti ära peitis. Pärast und said kiiremini riidesse panijad kotti otsida ja kõikidele nänni jagada. Ükskord sattusin sellele jagamisele peale- istusid kõik kenasti vaiba peal ja ootasid nagu väikesed linnupojad koti seest üllatust. Nii hirmkole armas oli.
Lisaks oli jõulupeoks ette valmistatud näidend laulude, luuletuste ja liigutustega. Osa lapsi olid jänkud ja osa linnukesed. Nii armas oli, et mina muidugi lahistasin enamuse ajast nutta.

Kodus olid meil ka päkapikud käinud. Uskumatu siiras rõõm oli Kristjani näos ja silmis, kui ta kuuse all kingitusi nägi.

Oeh. Ükskord tuleb päev, kui saabub tõde, et päkapikkude uskumisega on erilisema lood.

Olgu õnnistatud kõikvõimas internet

Istun arvuti taga ja ajan interneti avarustest taga oma kallile pojale tellitud kaupa. Jõulukaupa.
Otsimise hoos oli vaja kirjutada üks välismaakeelne kiri. Ja mida ma teeksin kui ei oleks minu päästjat ja abilist kuugli transleiti http://translate.google.com/ . Ilmselt poeks nahast välja, et kõik mu soovid ja hädakisa kirja panna. Aga nüüd- trüki vaid kiri valmis ja kõikvõimas internet aga tõlgib. Lahe. Ai laik it!!!

Hispaania! Oota meid veel!

Kuulan just taustaks hispaania keelset muusikat ja mõtlen mõnuga möödunud nädalale- soe, päike, head inimesed, ülimaitsvad söögid. Kõike seda käisime otse Madriidis nautimas. Koos tittedega. Prrrr, vahepeal tõotasin endale, et kui ma kuhugi peaksin reisima, siis lapsi kaasa ei võta. Aga nüüd hakkavad reisimälestused sedamoodi settima, et meelde jääb ikka hea ja mõnusam pool. Mitte see, kui lennuki istme vahe on nii kitsas, et põlved ei mahu ära. Istud titt süles ja eesistuja otsustab oma tooli seljatoe sulle sülle poetada. Kui Kristjan iga su soovile ja palvele vastu karjub. Kui Kirke on lennukis unest ärganud ja tahab omi asju ajada ega viitsi süles rahulikult olla. Kui oled ära andud lapse käru ja ei tea, kas see jõuab sihtkohta koos meiega kohale või jääb kuhugi Frankfurti lennujaama vedelema. Kui kojusõit tundub nii kauge ja kättesaamatu. Kui koduigatsus täistuuridel võimust võtab....

Kõige suurem mõnu reisist oli kojujõudmine....

Kulinaarsed katsetused

Paar nädalat tagasi käisime seenejahil. Seda ei leidnud, mida otsima läksime. Aga leidsime hoopis lehterkukeseened. Olete proovinud kunagi? Mina ka ei olnud ja üldse olen ma selline, kes korjab ainult teatud seeni. Puravikud, pilvikud jms seened jäävad minust metsa. Seeneraamatut sirvides jäi meelde, et lehterkukeseen on hoopis parem, kui tavaline kukeseen. Lisaks sellele on lehtrit ka palju pikemalt ja rohkem saada ning leida.
Ütleme, et oleks võinu metsa vikatiga minna ja niita. Nii palju on neid lehterkukekaid. Koju jõudes kujutasin ette pilti ja maitset heast seenepirukast. Pärmitaignana võitlema hakata ei tahtnud. Esiteks võtab tegemine aega, iial ei tea, kui palju taigent tuleb ja lõpuks kahandab ka entusisasmi. Kuna me teeme tavapäraselt igal reedel pitsat, siis on sahvris mõni pitsapõhja pulber ikka olemas. Mõeldud-tehtud. Võtsin 100 g pulbrit, vett ja veidi õli. Mudisin pallikeseks, jätsin mõneks ajaks kerkima ja siis rullima. Peale panin veidi riivitud juustu ning praetud sibula-kukeseene pläusti. Ahju. 10 minutit ja taevalik pirukas oligi valmis.
Täna proovisin sama pitsapõhjaga teha lapsepõlvest pärist onu Oti õunapirukat. Rullitud põhja peale panin riivitud õuna-rosina-suhkru-jõhvika segu. Kusjuures- et põhi ja kate omavahel ühenduksid ning pealmine osa alumisest ei lahkuks, siis panin vahele juustuviilud. Oleks võinud ka riivitud juustu panna, aga seda ei olnud. Taas oli tulemus superluksmaailmahea.
Nüüd mõtlesin, et kui tuleb uuesti piruka isu, siis prooviks progandiga teha. Saab näha, kas meespere ka mu tulevikurõõmu jagab.

Hetk

Tõele au andes ei ole ma endast juba kaua märku andnud. Olen täiesti olemas. Aeg kulub endale, perele, käsitööle, trennile, natuke koolile ka. See viimane on ikka vaeslapse osas, aga oktoobri lõpus pean olema triksis-traksis ja ühe viimase eksami tegema, et öelda "nüüd on tõesti ainult magistritöö veel jäänud".
Praegusel aastaajal kulub aeg eriti kiiresti, sest valget aega on vähe. Õigupoolest ei jõua ma jälle jõule ära oodata, sest pärast neid algab valgemaks minema. Eelmine aasta, pärast Kirke sündimist andiski pööripäeva tulemine teadmise ja jõu pimeduse ja sünnitusjärgse ajaga võitlemiseks.

Jah. Viimases blogis oli Kirke juba nipsti viie kuuseks saanud. Nüüd on ta ennast juba 10 vanuseks nipsutanud. Selline mõnus tegelane. Räägib oma keeles pikki jutte, käib hoidja juures, võitleb suurema vennaga.
Kristjan läks augusti keskel lasteaeda ja saab seal käimisega hästi hakkama. Kui mõnel päeval pole haiguse pärast lasteaias olnud, siis teatab ikka, et tal on vaja lasteaeda minna ja sõpradega kokku saada. Nii armas. Muidugi tuleb lasteaias lisaks sõprusele ette ka teateid, et sa ei ole mu sõber, et oled paha jne. Aga see käib ilmselt asjaga kaasas.
Kallis abikaasa võitleb töörindel. Avastab ja õpib. Talle küll meeldib suuri maju ehitada, aga hetkel on heitlikud ajad ja ellu jäävad need, kes kõige paremini muutuvate oludega kohanevad. Tema on küll üks suuremat sorti ellujääja.

Kalamehe jutud

Kui Kristjan sündis ja oli nii umbes paar kuud vana, siis küsis Jaanus, et millal ta rääkima hakkab ja millal saaks temaga kalale minna. Rääkimine on meil selge nagu seebivesi. Just eilegi teatas, et "krt, ma olen hingine". Eile sai siis teoks issi ja poja ühine kalalkäik. Tegelikult võeti ka naispere kaasa ja suundusime kohaliku tuletõrje tiigi äärde. Väike moonakott oli ka kaasas- mine tea, äkki läheb kõht tühjaks. Kristjanil oli nii kaua põnev, kui Jaanus õnge kokku pani ja vette likku viskas. Siis hakkas juba pojal igav, kui paari sekundi jooksul kala otsa ei tulnud ning kaldal olnud krõpsupakk tundus hoopis huvitavam.
Mina sain ka õngehoidmisekäe valgeks. Kalaga oli nii nagu oli- päris nulliring just ei olnud, aga pere oleks õhtuks näga jäänud küll.

Kirke- juba viis kuud

Viienda kuu arstilkäik näitas kaalunumbriks 7,1 kilo. Võrdlesin Kirstjani tulemusega. Enam-vähem ühte kanti. Hiiglama hea, et kunagi sai pojast ülestähendusi teha. Nüüd on hea võrrelda.
Kirke-preilna on juba asjalik. Kuldmagaja. Keerab juba ammu, natuke tuleb roomamisliigutusi, kõik asjad lähevad suhu. Kunstpiima ei võta suu sissegi. Ennem neelab köharohtu või basseinivett, aga näed piima ei võta. Ootan, kuni hakkan lisatoitu andma. Äkki siis hakkab pudelist piima andmine õnnestuma. Sest vabaduseiha on nii suur.....

Ehtetegemisi

Kui sünnipäevalauas ehetest juttu tuli, siis teatas vanaemagi, et tal on paar ehet, mis on katki läinud. Kolisin oma ehtekohvritega talle külla ja vaatasin asjad üle. Tulemus oli minu jaoks superluks ja vanaema jäi ka rahule. Ma sain aru, et ta käib nüüd usinasti oma sõbrannadel külas, et oma uute ehetega eputada :)








Emale tegin ka ühed pikad väsinud ehted ümber. Tema soov oli, et saaks üle pea kaela panna. Kui me emaga kohtume, siis ta ikka kiidab mu näputööd. Mina ise olen ka rahul. Ema ehete pikkuseks on pea 60 cm. Tõele au andes sobivad need talle tõesti väga hästi ja panevad ta särama. Klassika.

Kui järgi mõelda, siis olengi põhiliselt parandanud vanu asju. Nii et kui keegi teab oma kaasavara hulgas olevat mõni ilus aga katkine ehe, siis ma või teha "ehtekiirabi".