Pildid vol 1 esimene kodutöö

Olen siis eelnevalt salapäraselt kirjutanud, et mul on uus huvi. Nüüd siis kergitan natuke saladuseloori.
Jõuludeks tõi päkapikk mulle kingituseks fotoaparaadi. Ainult full auto programmiga pildistada ei tahtnud ja muudmoodi ei osanud, siis võtsin kätte ja läksin Peeter Sirge juurde ennast koolitama. Olen siiani väga rahul. Aga et asjal oleks jumet, siis mõnet näpuharjutuse näited.
Üks näide sellest, mis juhtub siis, kui pilti veidi tuunida. Ikka normaalselt :)
Siin on foto Kirkest nii nagu see minu fotoaparaati tuli:















Ja nüüd pilt, mis jäi järgi pärast tuunimist:
Minu arust on tulemust väga ilus, kas pole!









Siin näide emotsioonipildist:

Ja siin pilt teravast eesplaanist ja hajutatud taustast. Ka sellel pildil on kontrasti veidi näpitud:Üldsegi on Kirke kodustest üks paremaid modelle. Erinevalt teistest talle kohe meeldib eputada fotoka ees ja igasuguseid nägusid ja vigureid teha.

Üks fotokooli kodutööde teemast oli looduse pildistamine. Kui kodutöö, siis kodutöö. Hoolimata sellest, et väljas oli 22 kraadi külma läksin oma fotovarustusega õue pilte tema. Mõned näited:














Päeva lõpetasime kogupererestoranis Hesburger :) Kõigile meeldis väga ning hoolimata külmast ilmast ei jäänud keegi haigeks ega nohuseks.

Söögi lummuses

Laupäeva hommikuti valdab mind mõte, et täna, nüüd ja kohe on kõik teisiti- hakkan ilusaks, kenaks, jõuan trenni, vaatan kaalu, käin maniküüris ja hoolitsen kodu eest. Päris elu on teisiti. Seekord paremgi! Pärast neljapäeval toimunud plaanipärast operatsiooni jõudsime koju ning kohe oli selline tunne, et kui midagi muud ei saa, siis head süüa võiks ikkagi teha. Õnneks käis Jaanus peale nagu uni, et teeme tomatisuppi. Mind eriti ei isutanud, aga Jaanus leidis retsepti ning tänu Jamie näpunäidetele alustasin. Kõhklevalt suhtusin sellerisse ja tomatikonservi, aga ajasin siiski näpuga retseptist rida ning tulemus ületas kõik mu ootused! See, mis välja tuli, oli super-über-luks maitsega supp. Taaskord tõdesin, et lihtne on geniaalne. Lisaboonus on see, et sama suppi võib kasutada ka lasanje kastmena. Aga sellega asi ei piirdunud. Kui Jaanusel oli kinnisidee tomatisupist, siis mina olen pikalt mõelnud, et teen ära šokolaadikoogi, kus ääres on küpsenud osa ja seespool vedel ja soe šokolaad. Täna siis oli see päev ning vedasin oma retseptid ning koostisained välja ning asusin tegutsema. Tulemus ületas minu ootusi! Võib olla oli tegu algaja õnnega, aga tulemus oli selline nagu ma vaimusilmas ette kujutasin. Nüüd on šokolaadikoogi retsept kindlas kohas hoiul ning erilisel hetkel võtan välja. Ja täna õhtuks ootab meid hirmkalli kilohinnaga veise sisefilee gurmee-söök. Seekord on peakokk Jaanus ja mina assisteerin. Saab näha, kas lööme pärast nurru heast söögielamusest või tunneme hamba all raha maitset :)

Tere tulemast, 2012!

Viimasest aastavahetusest on möödas mõningad päevad. Aeg võtta aasta kokku ja proovida ennustada uuemat.
Kirke ja Kristjan on täitsa mõnusad tegelased. Kristjan on juba täitsa mõnus mees ja saab asjadest aru ning tühja koha pealt kiunu üles ei tõmba. Kirkega on keerulisem ja tema tahab veel voolimist ja kasvatamist. Iseloomult on ta hakkajam ja vanema venna kõrval on tal kindlasti "edu sees" igasugu asjade proovimises ja katsetamises. Sügisest panime ja Kullo lauluringi laulma, sest kolmene vajab juba veidi rohkem sotsiaalset suhtlemist.























Igatahes laulda talle hullult meeldib ja jõulukontserdil nautis esinemist täiega. Julgust tundub tal ka rohkem olevat kui vennal, sest kui jõuluvana juurde oli vaja minna, siis Kirke lihtsalt läks ja teatas, et "mul ei ole luuletust". Kristjan seevastu tõmbus tagaritta ja teatas, et tema küll ei lähe kuhugi.

Kristjan on spordimees. Sügisest alustas ujumisega ja eelmise aasta jätkuna käib jalgpallitrennis. Lisaks lasteaia trennile kutsuti teda ka Harju Jalgpalliklubisse ja me otsustasime ta tema nõusolekul sinna ka panna. Alguses tundus, et rapsimist on palju ja läheb tihedaks, siis praegu on elu justkui paika loksunud.

Kallis abikaasa toimetab ja ehitusturu keerulises olukorras püüab hakkama saada. Enda jaoks oli 2011 töö mõttes raske ja pingeterohke. Klassikaline olukord- palju tööd, vähe aega, väiksed lapsed ja pere.

Koja asju sai ka aetud. Praegu tunnen ja tegelikult juba presidendiks olemise ajal tundsin, et oleks pidanud hoopis rohkem asjaga tegelema. Hetkel tunnen kergendust, et see läbi sai ning samas ka uhkust enda üle, et ma väljakutse vastu võtsin ja araks ei löönud. Siin pildi peal oleme koos Jaanusega Toompea koja aastakonverentsil Saue mõisas. Aitäh Annelile pildi eest.


Pingelise aja tõttu ja täitsa kõrvaliseks ja juhuslikuks jäänud käsitöö. Kuigi ma hirmsasti tahaks ikka kududa, siis praegusel pimedal ajal ei tule sellest midagi välja. Seda enam, et uni hakkab mind juba lapsi magama pannes kiusama. Jõuan vaevalt paar rida lehte või raamatut lugeda ning juba ma magan. Keeruliseks teeb asja see, et öösel läheb uni ära ning ei taha kuidagi tagasi tulla. Siis on kurjade mõtete aeg! Üks mõte ajab teist taga ja millegipärast on need kõik pahad mõtted ja ajavad hirmu nahka. Selle vastu aitab jällegi natuke lugemist. Hommik on sellevõrra muidugi väsinud moega. Üldse tundub vanemaks saades, et meie laiuskraadil peaks praegu hoopis magama nagu karu ning süüa pole üldse vaja.
Isuga on keeruline- mõte soustist ja kartulist ei meelita mind üldse. Pigem tahaks makaroni, riisi, soolakala, sushit, saiakesi ja šokolaadi. Prrr.... sellised toidud ei just üleliia vigurisõbralikud.

Uueks aastaks on mul lisaks erialasele arenemisele veel üks arengusuund plaanis ja seda tänu kodus käinud päkapikkudele. Aga sellest siis, kui on midagi ette ka näidata. Tulemus saab või siis ei saa esimese jume märtsis. Veidi kannatust ongi veel jäänud.
Üldiselt loodan, et uuel aastal oleks stabiilsus, mis lubaks kergemalt hingata ja elust mõnu tunda. Kas mu soov täitub? Saab näha.

Head uut aastat kõigile blogilugejatele!

Seebitegu

Lasteaias tehti seepi. Kristjanil oli lõpptulemus päikesekollane ja -kujuline. Mõned pildid tegemisest.

Kook ja muud teod

Olles viimasel ajal saanud oma unevõlga tasapisi tasuda, hakkab tegutsemistahe ka veidi tagasi tulema. Eile õhtust olen ennast tundnud über-naisena :)
Eile peale tööd koju jõudes tegin valmis suure kausi salatit, et külla minnes grilliõhtuks kaasa võtta. Lisaks panin leivateo hakkama ja kantseldasin lapsi. Täna hommikul oli turutiir- värske kala ja redis korvis, lisaks karulauku ja kollasemast kollasemad munad.
Käärinud leivataigen oli kena vahu peale saanud, siis taigen valmis, vormi ja kerkima. Edasi lõunaks kalasupp, millele andis hea maitse aknal kasvanud roheline sibul. Lõuna söödud, leivad ahju ja kuna teadsin, et eelmisest aastast on veel sügavkülmas rabarbereid, siis võtsin ette koogiteo. Aitäh tädi Liile, kellelt saadud retsept on kiireks koogiteoks alati käepärast võtta. Muna, suhkur, sool, hapukoor, jahu, sooda kokku segada ja pannile. Panin seekorda ka peotäie rosinaid taignasse. Peale katteks sügavkülma rabarberid ja kõige peale suhkru-kaneeli ja poole teelusika täie tärklise segu. Küpsetasin 20 minutit ja nüüdseks on koogist järgi riismed. Tegin seekord erakordselt vedela taigna, nö isetasanduva :) Ja see tegu õigustas ennast täiesti.
Veel jõudsin joonistada sünnipäevalapsele kaardi-järjehoidja ja pakkida kingituse.
Tunnike veel ja siis sünnipäevale. Brrrrrr...... ootan juba kojujõudmist, et veidi lugeda ja kududa :)

Praegu on pooleli Haapsalu salli raamatust pärit muster vausabakiri 6. Kui kududa saab, siis läheb muster päris kiiresti. Väike nupp annab sallile õige "maitse" külge.

Sportlane

Kui vähe on õnneks vaja, kas pole! Kristjanil oli lasteaias spordipäev. Ikka nagu päris- kaugushüpe, pallivise, 50 m jooks. Süda hüppas rõõmust, kui koju tulles ulatati pihku diplom.
Aga järjekorras.

Siin on sõbrad kolmekaupa stardijoonel. Ilmselt ei saada aru võistluse tõsidusest :) ja keskendumisele eriti veel ei mõelda. Aga start on tulemas.

Finiš juba koidab ning poja oli tubli. Aeg 1.18!

Hoota kauguse pikkus üle meetri. Igatahes tulemus on pikem, kui väikemehel kasvu.

Ja kõige olulisem tulemus on alloleval pildil. Alustades algusest: ma olen juba ammu tähele pannud, et pallidega on Kristjan sõber- viskab korvapalli, lööb võrkpalli, loobib lutsu. Ja nüüd siis oli aeg ja hetk oma tublidus esimeseks kohaks realiseerida. Igatahes tuli võit tulemusega 9.16 koju! Nüüd jääb üle diplom raamida ning seinale riputada. Aitäh, poja, ilusate hetkede eest....

Poodlemine

Täna, vaikse reede hommikul kihutasin poodi. Mõtlesin läbi astuda uuest Kadaka Selverist. No et self-service ja puha. Ja oh mind narri, läksin õnge ja seda täiega :)
Esiteks oli pultide registreerimise järjekord hirmus pikk. Nii kaua, kui ma seal seistes vastu pidasin, tutvusin kasutusjuhendiga ja otsustasin loobuda. Võib olla mõtlen ümber, kui süsteem on mõnda aega töötanud ning lastehaigused läbi põetud. Järgmisena sisenesin müügisaali ning sattusin kohe ummikusse, sest sissekäigu lähedal olev juurviljaosakond oli tekitanud tõsise tropi. Kummaline tähelepanek, et kuigi pood oli teist päeva lahti, olid juurviljad väga hirmsa moega. Justkui oleks need seal mitte kaks päeva, vaid kaks nädalat seisnud- kapsas oli närtsinud ja brokolil olid kile all hallituseplekit. Fufufu!
Muidugi oli poe kaupade asetust tundmatuseni muudetud, nii et asjade leidmisega oli keeruline. Palju oli tühje riiuleid, kuigi kell oli juba kümme. Otsimisega läks tuju täitsa ära ning kuna ma kõrvitsat ja murakamoosi ka ei saanud, siis otsustasin poest lahkuda. Kokkuvõtteks tehti uue poe avamisega rohkem lärmi, kui asi väärt.
Küll ma sinna poodi ikka lähen, aga las esimene vaimustus läheb üle, siis on inimlikum.

Vaheldus

Ei juhtu just tihti, et me koos Jaanusega ennastunustavalt pidutseda saame. Eile oli see päev ja õhtu, kui naabrid kahepeale sünnipäeva pidasid. Tantsu ja tagaajamist jagus varajaste hommikutundideni. Ei öelda asjata, et kui tahad inimest tundma õppida, siis mine luurele ja pea pidu. Pärast eilset võib vabalt naabritega nii ühte kui teist teha. Aitäh Toomasele ja Janale. Kniks.

Kas tõesti....

..... on nii palju aega mööda läinud, kui ma viimati kirjutasin!!!! Uskumatu!

Aga püüan nüüd jälle tagasi olla ja sissekandeid tegema hakata. Pilte oleks palju üles panna ja ühtteist kirjutada ka.
Ma ikka ei malda niisama aega õhtuti teleka ees surnuks lüüa ja olen oma aega kudumisega sisustanud. Sügisel võtsin kätte ja kõige möllu sees, mis mu ümber toimus, suutsin käia üks kord nädalas Haapsalus koolis ja läbida Haapsalu salli kursuse Aime Edasi käe all. Oh oleks see veel kauem kestnud!!! Oli tore koosolemine, tõeline padjaklubi. Nagu ikka on Eestimaa pisike ning leidsin kursuselt tuttavaid inimesi.

Lisaks kudumisele olen nüüd ka President :)) Täpsemalt JCI Toompea President 2011. Ikka JCI on need kolm kaunist tähte, mis mul hinges ja südames. Juba eelmisel aastal EVP kohta vastu võttes mõtlesin, et kui juba siis juba. Nüüd oleks olnud imelik lõpetada ja presidendi kohast loobuda. Ütleme nii, et sellele ametikohale võiks pühendada hoopis rohkem aega, kui ma hetkel teen. Aga muu elu nõuab oma ja püüan nii palju kui vajalik kohal olla. Et mitte ise kodust üksinda koja üritusele minna, siis võtan osa kodust koja üritusele kaasa. Viimati olime Jaanusega koos Kevadkonverentsil Haapsalus. Õnneks on tal kojas päris palju tuttavad ning ta tunneb ennast täitsa mugavalt. Ja Kevadkonverents oli vägev!!! Iseenesest juba Haapsalu on soe ja hubane koht isegi sellise tatise ilmaga. Ja muidugi esinejad ja osalejad. Lähemat kokkuvõtet minu silmade läbi saab lugeda siit.

Olgu see kirjatükk nüüd uute ja tihedamate sissekannete eelduseks ja aluseks.

Ajalugu kordub

Kas mäletad, millal läks Lennuk ümbermaailmareisile? Mina enam ei mäleta, aga seda mäletan, et tegin Pirital tööd ja mõtlesin, et miks pagana päralt on siin nii palju rahvast!Täna oli jälle see päev, kus Pirital ei olnud parkimiskohta ning rahvast vooris justkui tuhandeid. Tuli välja, et Tätte-Matvere läksid maailmareisile.Hea meel, et nad läksid. Tuult purjedesse. Tulge tervena tagasi.

Uued leiud

Tänu oma palju käinud-näinud-olnud õele, olen leidnud põnevad söödavad elemendid, mille olemasolu jättis mind varem külmaks.
Esmalt spargel- nämma. Pann tuliseks, oliiviõli peale ja siis värske spargel pannile. Paar hetke ja mõnus krõmps maius on valmis. Jamie kokaraamatus on kirjas, et kui sparglit grillpannil grillida, siis tuleks see panna kuivale pannile. Peab järgi proovima. Mure on selles, et värsket sparglit on Eesti kaubandusest raske leida ja hind on päris krõbe. Külmutatud sparglipakk maksab ca 40 krooni.

Teiseks spinat- superlux. Alguses sõin külmutatud spinatit. Siis avastasin, et müüakse ka värsket. Salatisse lisan alati peotäie peenemaks hakitud spinatilehti.

Kolmandaks avokaado- kuidas ma enne küll ilma sain hakkama! Jälle muidugi Eestile kohane mure- head ja küpsenud avokaadot on keeruline leida. Alati aitab see, kui avokaadot aknalaual hoida. Niisiis- avokaado pooleks, kivi seest välja, noaga triipud sisse, ja salatisse. Kui ma eriti mõnuleda tahan, siis söön otse lusikaga. Vahest lisan sidrunimahla törtsu või veidi soola.

Lisaks eeltoodule olen avastanud lambasalati ja tammelehesalati. Rukolat ongi juba liiga palju söödud.... Lambasalatit peab hoolega pesema ja suuremad juurikad ära murdma, muidu võib hamba all veidi krõbiseda. Salatikastmeks sobib väga hästi veiniäädika ja õli segu vähese soola, suhkru ja sidrunimahlaga.

Värske salatiga on viimasel ajal tekkinud kuidagi sügav suhe ja tundub, et perekond on ka sama meelt. Lastega on keerulisem, nemad tahavad ikka tavalist kurki ja tomatit.

Põllumajandus ruulib

Sain taimede istutamisega näpud mullaseks. Vaatasin täpselt astroloogilisest abimehest järgi, milla on õige aeg. Nii ma siis kolmapäeval toimetama hakkasin. Jaanus oli juba ettevalmistuse ära teinud ja kastid mullaga täitnud. Mul jäi üle ainult seemned sisse raputada.
Sibulaid olin ettevalmistanud- tipud ära lõiganud ja veekausis juuri kasvatanud. Till, petersell, rukola, basiilik, spinat ja vist veel midagi läksid otse mulda. Kell kaks olid kastid seemneid täis ja kell neli käisin juba vaatamas, kas sibul on juba pikemaks kasvanud ja kas till on juba pea välja pistnud :)

Nüüd ei jää muud üle, kui piisavalt kasta ja oodata. Saab näha, kas kinnitust saab minu oskus põllumajandusega mitte tegeleda või on lootust, et rohelus tärkab. Pöidlad pihku.

Tervisenädal

Laagri lasteaias peeti tervisenädalat. Ühel hommikul oli võimlemine koos lastevanematega. Sain ka käe valgeks. Fotosüüdistus räägib poja sõjatantsust- kand ja varvas üks-kaks-kolm :)

Ma armastan käsitööd

Esmalt võlus mind ehteteema. Siis sain kätt proovida fimo saviga. Järgmisena tuli kudumine. Viimasest alustades on kudumissaagiks Aleksandrale tehtud titetekk,

kõrgema säärega villased sokid jalale number 43 (nendest on nüüdseks saanud minu tudisokid ja sääreosa on mõnusaks veninud),

villased sokid pojale (Kirstjan keeldus esimest valmis sokki jalast ära võtmast ja teatas, et tema hakkab sellega nüüd lasteaeda minema. Õnneks õnnestus mul ta ümber veenda ja oodata ka teise soki valmimine ära),

endale roosakas müts ja sall (pildil on värv veidi luitunud moega, tegelikkuses on ilus roosa toon. Kui mütsile läks 1,5 tokki, siis sallile läks 2,5 tokki. Mõtlesin küll, et mis see sall siis kududa on, aga lõppu ei tulnud ega tulnud),

Kristjanile tutimüts ja lukuga kaelus (kaeluse tegin raglaanlõikelise, millesse olen jõudnud ka juba täiega ära armuda :) Alustasin ülevalt kaelast topelt soonikuga ringselt, edasi tegin kaheksa kasvatust reale ja pärast kudusin veel esiosa eraldi veidi pikemaks).

Praegu on varrastel kolmanda ringi lõngast kampsun. Alustasin selle kudumist kaelaaugust ja tegin raglaanlõikelise. Kudumine käib ringvarrastega ja eesmärk on teha selline kampsun, kus ei ole vaja ühtegi õmblust teha. Saab näha, kas õnnestub. Kui ma jälle ringvarrastega kudusin ja Kristjan vaatas, siis küsis: mis see sul seal vooliku peal on?
Kuna mulle meeldib kududa peenikese lõnga ja peenikeste varrastega, siis mu kudumine ei ole just üleliia produktiivne. Ega tark ei torma ju ka :)

Fimo savist tehtud ehtejunnid on poolenisti juba traati väänatud. Natuke on veel jäänud. Sellest saab minu esimene traadiväänamise üritus. No ei tule kahte ühesugust aasa!

Ehetest olen viimasel ajal teinud lindi moodi käeehteid. Hirmsasti võtab aega, aga tulemus on lahe. Pilte ma üles ei pane, sest nende kvaliteet ei kannata mingit kriitikat :)

Vaata iseendasse

Olles lähedal JCI Aastakonverentsi korraldamisele, siis tean, et septembris toimuva ürituse läbiv teema on iseendasse vaatamine, enda leidmini, sisemine mina jne endaga seotud teemad. Esialgu tekitas see tunde, et mingi vuuduu värk. Tänaseks on arvamus õnneks muutunud ja üritust oodatakse juba pikkisilmi.

Kinnituse ürituse hea teemavaliku kohta andis minu jaoks Foorumi saade, kus arutati Inimarengu aruande üle. Seal on tähelepanu pööratud just täpselt samale teemale- iga inimene ise.
Ega asjata soovitata lõpetada oma pooleli jäänud õpingud, otsida oma juuri ja tegeleda iseendaga.

Need kaks pidepunkti haakisid ennast minu jaoks täiega ära. Õigel teel? Tasapisi.....

Emakeelepäev

Viitsid, vii mind viinalikku.

Lisaks sattusin ühel päeval üsna igavikuliste küsimuste otsa. Nagu näiteks:
Kas raudsed närvid võivad rooste minna?
Kui pika maa peab maha jooksma, et saaks sarved maha joostud?
Kas töönarkomaanid süstivad ennast?
Kas külmrelva võib kasutada soojal ajal?
Kas need naised, kes ennast värvivad, elavad värvikamat elu?
Kas jooksvaid küsimusi saab lahendada käigu pealt?
Kas säilitusained suudavad säilitada töökohta?
Kas lõõtsaga bussijuhil peab olema muusikaline haridus?
Kas ilmajaam oskab ka kõhutuult ette prognoosida?
Kui luuavarrest võib tulla pauk, siis miks meie kaitsevägi ei kasuta luuavarsi?
Miks peab truudust vanduma, kas kuidagi viisakamalt ei saa?
Miks on kvaliteetsetel saagidel kirve hinnad?
Miks vikatimees endale niidukit ei osta?
Kas lõunasse sõitev laev võib põhja minna?
Kas piilupardiga juhtunud rongiõnnetuse pärast on süüdlasi karistatud?
Miks on suhkru hind soolane?
Kes maksab memme vaeva?
Kus on kurva kodu?
Kas kõrisõlme on võimalik lahti harutada?
Kas lamav politseinik peab olema Politseiakadeemia haridusega?
Kas lollidel on tarkusehambad?

Head nuputamist!

Tuulerõngad ja vandsõnad

Lasteaias käivad ringi tuulerõuged. Mõned veel põevad ja esimesed on juba rühma tagasi tulnud. Endal on veel nägu veidi helerohelise täpiline. Kristjan teatas ka kodus, et üks tüdruk (tükur- nagu ta neid nimetab) on rohelise täpiline. Tal olevad tuulerõngad olnud.

Just hetk tagasi ajas ta morsiklaasi ümber. Ütles "kurat küll, morss läks ümber" ja hakkas nutma.

Uus kogemus

Öeldakse, et käi igal aastal vähemalt üks kord kusagil, kus sa ennem ei ole käinud. Täna sain selle ütlemise järgi linnukese kirja.
Kuna ma olen ennast käsist-jalust kojaga sidunud, siis märtsi koosolek oli minu korraldada. Urrrrr. Nüüd ma saan väga hästi aru sellest, et kui hea on minna hästi organiseeritud üritusele. Ja kui üritus ei olnud väga hea, siis nina krimpsus viriseda.
Nüüd sain ise kogeda korraldamise poolt. Pean tõdema, et ma olin endast ikka täitsa õue minemas, kui koosoleku aeg lähenes, aga mul ei olnud veel kindlat kohta kokku lepitud. Läbi sai räägitud erinevaid paiku ja ettevõtteid- Solaris, Krimelte, Kohtuekpertiisi Instituut, Ahhaa keskus. Kõigil olid mingid hädad. Aga tänu kallile abikaasale tuli mõte, et läheks vaatama Enn Kunila kollektsiooni näitust. Mõeldud-helistatud ja aeg koos giidiga kokku lepitud. Kuna neil ei olnud pakkuda koosoleku ruumi, sest kõik kohad on kunsti täis, siis leppisin kokku Kuku klubiga. Neil oli just pakkuda kahte ruumi.
Nüüd seda blogimist blogides on kergendus hinges. Näitus sai külastatud, koosolek peetud. Mul on siiralt hea meel, et need, kes kohal olid, jäid rahule ja olid väga tänulikud, et selline üritus sai just sellises kohas korraldatud. Paljud, et mitte öelda kõik tunnistasid, et nad ei oleks oma tavaelus sellele näitusele kunagi sattunud. Ma olen endaga nii rahul!
Selle aasta uue koha kogemus on täidetud ja kunstilinnuke ka kirjas. Millal sina viimati kunstisaali külastasid?

Preemia

Tänases, 18. jaanuari Postimehes on ära toodud Eesti Kultuurkapitali 2009 aasta eest jagatud preemiasaajate nimekiri. Mulle kohe meeldib lugeda selliseid nimekirju- eelpool mainitu, presidendi poolt jagatavate teenetemärgi nimekiri, Tartu Rattamaratoni lõpetajate nimekiri jne. Tänasest nimekirjast hakkas silma, et kehakultuuri ja spordi sihtkapitali aastapreemia 40 000 krooni sai ka Margo Pulles. Tore. Aga mille eest? Suusahooldemehe soovituse "Andrus, mina võtaks määrdeta suusad!" eest.
Õigel ajal ja õiges kohas tuleb suu lahti teha.
Huvitav, kas ma saaks ka oma soovituse "Kristjan, pane villased sokid jalga, õues on väga külm" eest 40 tuhande krooni suuruse preemia? Tegelikult saan ma veel suurema preemia. Nii suure, et sellel ei ole hinda.

Lugu varbast

Eile hommikul oli karauul! Kristjan hakkas kinni panema ust ja suutis sinna vahele jätta oma jala. Kui ma teda püsti tõstsin ja lohutada püüdsin, siis teatas ta, et ei saa seista. Nii. Panin ta uuesti põrandale istuma ja vaatasin väikest varvast. Minu hüüe alla Jaanuselel oli "tal on vist väikese varba luu katki". Oeh. Mul tulevad praegu judinad peale. Ise olin ma sekundiga kaame ja tundsin, kuidas pilt hakkab tasku minema. Ma ei kannata lähedaste õnnetusi ega verd.

Pärast kaalutlevat uuesti vaatamist arvas Jaanus, et vist ikka luumurdu pole, aga traumupunktis võiks ära ikka käia. Aga juba töö käigus sai selgeks, et päris tõsist murdu pole, muidu ei saaks ju käia ega nii rõõmus olla.

Õnneks oli õnnelik õnnetus, luumurdu polnud. Kui ma õhtul lapsele lasteaeda järgi läksin, siis õpetaja Maire küsis, et mis selle varbaga siis oli. Sest Kristjan oli oma väikesest varbast kinni võtnud, seda mitmes suunas venitanud, teistele näidanud ja teatanud, et tal on varbal luu täitsa katki.
Õhtul, kui juba loengus olin, saatsi Aivar sõnumi "kuidas selle Kristjani varbaga siis on?"

Statistikat

Mitme lapse emad võivad vast kinnitada, et esimese lapsega pannakse kirja peaaegu kõik, mis toimub. Alates rasedusest ja lõpetades keeramise, pööramise, kaalunumbri, hammaste tulemiseja tontteabmillega veel.
Sama lugu meil. Kristjani asju sai üles kirjutatud üsna täpselt. Nii siia blogisse kui ka eraldi raamatusse. Kirke on selle-eest ikka täitsa unustatud. Et seda unustust natukenegi leevendada, siis panen kirja, et oma aastaseks sünnipäevaks otsustas preili Järve kahel jalal maa peal seisma hakata. Tänaseks, jõulu teiseks pühaks, on ta teinud piisavalt pika maa iseseisvaid samme, et saame kuulutada tütre käima hakanuks.

Meie lapsehoidja on sedasorti tähelepanekute üleskirjutamises hoopis kõvem käsi. Tema teab, et Kirke on raskem, kui Kristjan samas vanuses. Ilmselt on tal õigus. Aga käima hakkas Kirke jälle varem, kui Kristjan.

Juba varases lapsepõlves on kord piibeleht peal ja vestman all ja vastupidi.

Jõulud 2009

Kergema hingamisega võib nüüd ametlikud jõulud lõppenuks lugeda. Nii valgeid, lume, tuisu ja tuule rohkeid jõule ei mäletagi enam. Nagu ikka veetsime jõululaupäeva Katsi-Raxi juures. Nagu ikka oli laual jõulupraad. See aasta sai kalkunit proovitud. Väga maitsev tuli. Aga peab tunnistama, et sellel aastal oli jõululaupäev kuidagi erakordselt rahulik. Tavalise umbsöömise asemel oli pigem meeldiv ja rahulikum olemine. Võib olla tuli rahu ka sellest, et osa perekonnast on tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Natuke sain jõululauas ka näputöö äri ajada :)

Esimesel pühal olime ema-isa juures. Saun, siis lõunasöök. Nagu tavaliselt. Aga mõnusalt tavaliselt.

Ja muidugi ei saa üle ega ümber esimesest lasteaia jõulupeost.
Sellel aastal oli esimene kord, kui Kirstjan jõuludest midagi arvas. Eelmise aasta sussi ja kommi teema ei läinud üldse peale ja ega me väga ei surunud ka. Nüüd oli kõik teisiti. Suss aknalaual. Tegelikult esialgu veel voodi all kõige tagumises nurgas. Lasteaias käis lõunaune ajal päkapikk, kes kõik kommid või muud kingitused kotti pani ja koti ära peitis. Pärast und said kiiremini riidesse panijad kotti otsida ja kõikidele nänni jagada. Ükskord sattusin sellele jagamisele peale- istusid kõik kenasti vaiba peal ja ootasid nagu väikesed linnupojad koti seest üllatust. Nii hirmkole armas oli.
Lisaks oli jõulupeoks ette valmistatud näidend laulude, luuletuste ja liigutustega. Osa lapsi olid jänkud ja osa linnukesed. Nii armas oli, et mina muidugi lahistasin enamuse ajast nutta.

Kodus olid meil ka päkapikud käinud. Uskumatu siiras rõõm oli Kristjani näos ja silmis, kui ta kuuse all kingitusi nägi.

Oeh. Ükskord tuleb päev, kui saabub tõde, et päkapikkude uskumisega on erilisema lood.

Olgu õnnistatud kõikvõimas internet

Istun arvuti taga ja ajan interneti avarustest taga oma kallile pojale tellitud kaupa. Jõulukaupa.
Otsimise hoos oli vaja kirjutada üks välismaakeelne kiri. Ja mida ma teeksin kui ei oleks minu päästjat ja abilist kuugli transleiti http://translate.google.com/ . Ilmselt poeks nahast välja, et kõik mu soovid ja hädakisa kirja panna. Aga nüüd- trüki vaid kiri valmis ja kõikvõimas internet aga tõlgib. Lahe. Ai laik it!!!

Hispaania! Oota meid veel!

Kuulan just taustaks hispaania keelset muusikat ja mõtlen mõnuga möödunud nädalale- soe, päike, head inimesed, ülimaitsvad söögid. Kõike seda käisime otse Madriidis nautimas. Koos tittedega. Prrrr, vahepeal tõotasin endale, et kui ma kuhugi peaksin reisima, siis lapsi kaasa ei võta. Aga nüüd hakkavad reisimälestused sedamoodi settima, et meelde jääb ikka hea ja mõnusam pool. Mitte see, kui lennuki istme vahe on nii kitsas, et põlved ei mahu ära. Istud titt süles ja eesistuja otsustab oma tooli seljatoe sulle sülle poetada. Kui Kristjan iga su soovile ja palvele vastu karjub. Kui Kirke on lennukis unest ärganud ja tahab omi asju ajada ega viitsi süles rahulikult olla. Kui oled ära andud lapse käru ja ei tea, kas see jõuab sihtkohta koos meiega kohale või jääb kuhugi Frankfurti lennujaama vedelema. Kui kojusõit tundub nii kauge ja kättesaamatu. Kui koduigatsus täistuuridel võimust võtab....

Kõige suurem mõnu reisist oli kojujõudmine....

Kulinaarsed katsetused

Paar nädalat tagasi käisime seenejahil. Seda ei leidnud, mida otsima läksime. Aga leidsime hoopis lehterkukeseened. Olete proovinud kunagi? Mina ka ei olnud ja üldse olen ma selline, kes korjab ainult teatud seeni. Puravikud, pilvikud jms seened jäävad minust metsa. Seeneraamatut sirvides jäi meelde, et lehterkukeseen on hoopis parem, kui tavaline kukeseen. Lisaks sellele on lehtrit ka palju pikemalt ja rohkem saada ning leida.
Ütleme, et oleks võinu metsa vikatiga minna ja niita. Nii palju on neid lehterkukekaid. Koju jõudes kujutasin ette pilti ja maitset heast seenepirukast. Pärmitaignana võitlema hakata ei tahtnud. Esiteks võtab tegemine aega, iial ei tea, kui palju taigent tuleb ja lõpuks kahandab ka entusisasmi. Kuna me teeme tavapäraselt igal reedel pitsat, siis on sahvris mõni pitsapõhja pulber ikka olemas. Mõeldud-tehtud. Võtsin 100 g pulbrit, vett ja veidi õli. Mudisin pallikeseks, jätsin mõneks ajaks kerkima ja siis rullima. Peale panin veidi riivitud juustu ning praetud sibula-kukeseene pläusti. Ahju. 10 minutit ja taevalik pirukas oligi valmis.
Täna proovisin sama pitsapõhjaga teha lapsepõlvest pärist onu Oti õunapirukat. Rullitud põhja peale panin riivitud õuna-rosina-suhkru-jõhvika segu. Kusjuures- et põhi ja kate omavahel ühenduksid ning pealmine osa alumisest ei lahkuks, siis panin vahele juustuviilud. Oleks võinud ka riivitud juustu panna, aga seda ei olnud. Taas oli tulemus superluksmaailmahea.
Nüüd mõtlesin, et kui tuleb uuesti piruka isu, siis prooviks progandiga teha. Saab näha, kas meespere ka mu tulevikurõõmu jagab.

Hetk

Tõele au andes ei ole ma endast juba kaua märku andnud. Olen täiesti olemas. Aeg kulub endale, perele, käsitööle, trennile, natuke koolile ka. See viimane on ikka vaeslapse osas, aga oktoobri lõpus pean olema triksis-traksis ja ühe viimase eksami tegema, et öelda "nüüd on tõesti ainult magistritöö veel jäänud".
Praegusel aastaajal kulub aeg eriti kiiresti, sest valget aega on vähe. Õigupoolest ei jõua ma jälle jõule ära oodata, sest pärast neid algab valgemaks minema. Eelmine aasta, pärast Kirke sündimist andiski pööripäeva tulemine teadmise ja jõu pimeduse ja sünnitusjärgse ajaga võitlemiseks.

Jah. Viimases blogis oli Kirke juba nipsti viie kuuseks saanud. Nüüd on ta ennast juba 10 vanuseks nipsutanud. Selline mõnus tegelane. Räägib oma keeles pikki jutte, käib hoidja juures, võitleb suurema vennaga.
Kristjan läks augusti keskel lasteaeda ja saab seal käimisega hästi hakkama. Kui mõnel päeval pole haiguse pärast lasteaias olnud, siis teatab ikka, et tal on vaja lasteaeda minna ja sõpradega kokku saada. Nii armas. Muidugi tuleb lasteaias lisaks sõprusele ette ka teateid, et sa ei ole mu sõber, et oled paha jne. Aga see käib ilmselt asjaga kaasas.
Kallis abikaasa võitleb töörindel. Avastab ja õpib. Talle küll meeldib suuri maju ehitada, aga hetkel on heitlikud ajad ja ellu jäävad need, kes kõige paremini muutuvate oludega kohanevad. Tema on küll üks suuremat sorti ellujääja.

Kalamehe jutud

Kui Kristjan sündis ja oli nii umbes paar kuud vana, siis küsis Jaanus, et millal ta rääkima hakkab ja millal saaks temaga kalale minna. Rääkimine on meil selge nagu seebivesi. Just eilegi teatas, et "krt, ma olen hingine". Eile sai siis teoks issi ja poja ühine kalalkäik. Tegelikult võeti ka naispere kaasa ja suundusime kohaliku tuletõrje tiigi äärde. Väike moonakott oli ka kaasas- mine tea, äkki läheb kõht tühjaks. Kristjanil oli nii kaua põnev, kui Jaanus õnge kokku pani ja vette likku viskas. Siis hakkas juba pojal igav, kui paari sekundi jooksul kala otsa ei tulnud ning kaldal olnud krõpsupakk tundus hoopis huvitavam.
Mina sain ka õngehoidmisekäe valgeks. Kalaga oli nii nagu oli- päris nulliring just ei olnud, aga pere oleks õhtuks näga jäänud küll.

Kirke- juba viis kuud

Viienda kuu arstilkäik näitas kaalunumbriks 7,1 kilo. Võrdlesin Kirstjani tulemusega. Enam-vähem ühte kanti. Hiiglama hea, et kunagi sai pojast ülestähendusi teha. Nüüd on hea võrrelda.
Kirke-preilna on juba asjalik. Kuldmagaja. Keerab juba ammu, natuke tuleb roomamisliigutusi, kõik asjad lähevad suhu. Kunstpiima ei võta suu sissegi. Ennem neelab köharohtu või basseinivett, aga näed piima ei võta. Ootan, kuni hakkan lisatoitu andma. Äkki siis hakkab pudelist piima andmine õnnestuma. Sest vabaduseiha on nii suur.....

Ehtetegemisi

Kui sünnipäevalauas ehetest juttu tuli, siis teatas vanaemagi, et tal on paar ehet, mis on katki läinud. Kolisin oma ehtekohvritega talle külla ja vaatasin asjad üle. Tulemus oli minu jaoks superluks ja vanaema jäi ka rahule. Ma sain aru, et ta käib nüüd usinasti oma sõbrannadel külas, et oma uute ehetega eputada :)








Emale tegin ka ühed pikad väsinud ehted ümber. Tema soov oli, et saaks üle pea kaela panna. Kui me emaga kohtume, siis ta ikka kiidab mu näputööd. Mina ise olen ka rahul. Ema ehete pikkuseks on pea 60 cm. Tõele au andes sobivad need talle tõesti väga hästi ja panevad ta särama. Klassika.

Kui järgi mõelda, siis olengi põhiliselt parandanud vanu asju. Nii et kui keegi teab oma kaasavara hulgas olevat mõni ilus aga katkine ehe, siis ma või teha "ehtekiirabi".

Leivategu

Leivategu- see pole nõrkadele. Sain proua lapsehoidjalt jupikese juuretist ja tegemiseõpetuse. Egas jäänudki enam muud üle, kui käed külge ja küpsetama. Algus ei tõotanud head. Mulle tundus, et tainas ei kerki ja kogu mu vaev ja suur tahtmine läheb vastu taevast. Kõige raskemaks osaks kujunes sõtkumine. Olgu öeldud, et pärmitaigna tegemine on ikka kukepea rukkijahuga möllamise kõrval. See viimane on nagu kitt ümber käte ja sõtkudes kasvab muskel mühinal. Aga hakkama sain. Pärast tunni ajast küpsetamist tuli ahjust välja leib mis leib. Lisandiks päevalilleseemned. Jeerum, kui hästi see maistses. Ma ei julge endale lubada, et ma nüüd iga nädalalõpp hakkaks leiba küpsetama ja võibolla oli esmakordsel õnnestumisel tegemist lihtsalt algaja õnnega. Aga kui põhjust ja tuju on, siis teen jälle.

Käsitöö

Kooliajal olin käsitöös üsna kõva käsi- kampsunid, kootud linikud, sokid, seelikud püksid. Raskel ajal tegime õdedega ikka koolivormi ümber. Sest tõele au andes- see õnnetu ruuduline plisseeritud seelik nägi ümber taguotsa ikka üsna mitteilus välja.

Nüüd "vanas eas" soetasin endale uue aja õmblusmasina. Ei vibreeri, ei mürise kõva häälega, ei tõmba niiti katki, ei aja niiti pusasse nii nagu meie lapsepõlve roheline õmblusmasin tegi.

Esmalt kulus oma tund aega, et oma uus mänguasi ära niidistada. Aga tehtud sain. Näpuharjutuseks tegin igapäevaseks kasutuseks linikud

ja laudlina. Kõige keerulisem oli sellejuures kandilisest riidest ümmarguse asja välja lõikamine. Küsisin nõu isegi oma tislerist õemehe käest

Sellise valge lina taga on lapsele hea lauakombeid õpetada :)

Kootud linikutest ka üks lugu. Kui ma mõne valmis sain, siis oli vaja neid ka tärgeldada ja pärast venituse all kuivatada. Kõige parem koht selleks oli ema-isa voodi. Seal oli parajalt kõva madrats ja sellesse oli hea nööpnõelu toppida. Tihtilugu juhtus nii, et vanemad ei saanud magama minna, sest minu meetrise läbimõõduga linik oli taaskord kuivama pandud.

Himos 2009

Nüüd sai minu suusaärevus ka ära rahuldatud. Kihutasime märtsi alguses koos teise perega Himosele. Kristjani plaanisime ka suuskadele panna. Mina eriti optimistlik ei olnud ja arvasin, et suusatamine piirdub laenutuses suusasaabaste vaatamisega, heal juhul proovimisega. Aga võta näpust. Kristjan lasi endaga kõike teha! Ennu käest sain mõned juhtnöörid, mida ühe 2,5 aastasega mäel teha ja nii ma tegingi. Abiks oli suusakepp, ei muud. Paar korda tuli koos minuga alla, siis teatas, et nüüd tahab ise. Ega me ei keelanud ka. Eks me muidugi tahtsime Kristjanist kohe Alberto Tombat teha ja üritasime teda veenda rohkem mäest alla laskma. Aga ega sundida ei saa. Teda huvitas ka kõik muu- kelgumägi, niisama kiiver peas mäest alla jooksmine, linttõstukiga jälle üles tulemine ja muud talverõõmud.


Siin on "alberto tomba" (esiplaanil) ja taustajõud

Hetk enne mäest alla tuiskamist

Siin sõidetakse linttõstukiga üles. Kukkumisel haiget ei saadud, sest ma õmblesin inseneri juhendamisel pehmendusega püksid

Tagasitulles ostsime pojale seljakoti. Palun, siin on ülevõte.

Kirke tegemisi

Endalegi üllatuseks otsustas väike tütreke ennast keerama hakata. Ei mingit pikka punnimist ega ootamast. Ükskaksüksteist, väike jalavibutus ja kõhuli valmis. Umbes kolmanda keeramise ajaks jõudsin ka fotokaga jaole.

Nagu ikka käib kõhuli keeramisega kaasas tagasikeeramatus. Ühel hetkel väsib pea ära ja siis tuleb natuke ninaga tekki nokkida. Niikaua kui keegi jälle tagasi aitab keerata. Eks ta ole- nokk kinni saba lahti.

13 ja reede

2009 aasta on mõnus- lausa kolm korda on 13 ja reedet. Novembri oma on täpselt minu sünnipäev.
Ketlin poosetas oma blogis Rema tsekkidega. Ega ma ei saa kehvem olla :) Skännisin ka oma poetseki failiks. Aga mitte selleks, et ostukorvi suurust või väiksust näidata, vaid hoopis ühe teise asja pärast.
Pööratagu tähelepanu tseki kuupäevale ja kellaajale. Eriti - ma kordan kõva, selge ja sorava häälega eriti - kellaajale!
Tehtagu järgi. Võimalused selleks avanevad 13. märtsil ja 13. novembril 2009.

Ehtearuanne

Esimene päris oma tehtud ehe läks nüüd niiöelda kaubaks. Kulinaid oli täpselt nii palju, et minule jäi ehe lühikeseks ja pakkusin seda Katsile. Ta võttis lahkelt vastu.
Mulle endale meeldis see kena lillakas pärlite toon. Aga jah. Lisaks sellele, et see kee tuli lühike, eelistan ma ise ka heledamaid toone.
Uskumatult keeruline oli ilu pildile saada. Aga "aruande" jaoks on midagi vaja ju üles riputada....

Alloleva ehte inspiratsiooni sain ühelt oma õe ehtelt. Tema oma on muidugi väärismetallist, minu oma on selline lihtsamat moodi näpuharjutus. Tamiilile sai vaheldumisi aetud hõbedakarva silindreid ja kullakarva mummusid. Püüdsin ehet pildistada erinevates kohtades, aga see tuli kõige vaadatavam variant....

Eks mul nüüd näpud sügelevad ja kui Kirke lubab, siis vaatan oma lux-tools kasti jälle üle.

Proua vallavalitsusest

Kogu me väike "itaalia perekond" käis Kirke katsikul. Ema lubas mõni aeg enne seda, et lisaks Kirkele hõbelusika kinkimisele teeb ta ka kõigile ülejäänud lastelastele sama kingituse.
Otsis ja leidis kaubandusest lusikad ja läks nendega graveerija juurde. Kui ema lusikatele järele läks ja kergendatult ohkas, et nüüd on kõigile lastelastele kingitus olemas, ütles graveerija "ma arvasin, et te olete vallavalitsusest". Ei saa muidugi ütlemata jätta, et lusikaid sai kokku kaheksa.

Ehtetegemised

Olen nüüd mõned hetked ka oma pärli- ja ehteasjadele pühendanud.
Nagu ma ennemgi olen kirjutanud, andis ema mulle oma vanu ehteid. Põhiliselt tahavad need parandamist.
Võtsin kätte järgmise vidina, lükkasin käärid sisse, panin sädelevaid kulinaid vahele, vedasin pikkust natuke juurde, et paremini langeks ja ajasin tamiili otsa.
Algne variant oli selline:


Ja pärast minu näppimist-käppimist on tulemus selline:
Mis peamine, ise olen rahul ja kannaks seda ehet isegi. Aga esmalt pakun ikka emale tema varandust tagasi.

Hea reklaam ja Norra

Ainult üks rahvas sünnib suusad jalas- kõiki teisi aitab Hawaii Express. Ülilahe reklaam.
Norra on maa, kus tahaks elada. Või tundub see ainult nii, et seal on hea... Või siis meeldib mulle Norra sellepärast, et firma omanikud on norrakad ja nad on mõnusate nimedega lahedad tegelased. Või siis sellepärast, et korra aastas käime seal põlvesoojendus suusareisil. Või siis sellepärast, et neil on nii ilus riigilipp. Vastust ei tea, aga Norra tõmbab.

Kirke vol2

Uskumatu, kuidas lapsed kasvavad ja arenevad. Eile, kui Kirke oma toolis istus ja meie õhtusööki nautisime, ütles Jaanus äkki, et vaata, kuidas Kirke jälgib oma mänguasju. Need ripuvad ta tooli kaare küljes. Tükk aega oli tütrel oma leludega tegemist ja jutustamist.

Juhin eputamiseks tähelepanu ka Kirke peal olevale tekile. Minu enda kätetöö. Mässamist ja mõtlemist oli miljon korda rohkem, kui ma alguses suutsin ettegi kujutada. Aga vähemalt valmis sai, vähemalt oma tehtud.

Töökasvatus

Kristjan on selline mõnus toimetaja. Muidugi kui issi midagi teeb- ehitab, värvib, puurib- siis on ta kohe platsis. Aga ka kodu koristamine ei ole talle ükskõik. Sellel ajal kui mina Kirkega diivanil toimetan, on poja tubli koristaja.

Kirke

Meie Kirke. Eile sai arsti juures käidud ja üle mõõdetud ning kaalutud. Vanus üks kuu, kaalu 4,3 kg, pikkust 56 cm.

Selle pildid peal on Kirke kolme päevane ja pildistamise koht Pelgulinna Sünnistusmaja perepalat.

Elagu tarkus

Mul on tark abikaasa. Olen ennemgi kirjutanud, kuidas ta süüa teeb, lapsega (nüüd lastega) tegeleb, kuidas ta Kristjanit kasvatab ja jonniga võitleb, kuidas ta maja ehitab ja nii edasi ja nii edasi. Loendamatu arv kordi olen ma talle öelnud "sul on õigus" ja mõtetes teda tänanud. Oh oleks mul endal tarkust teda rohkem kuulata ja kuulda võtta.

Kuidas hoida raha kokku

Minu eilsest raha kokku hoidmisest on mul tänaseni muie näol. Üle mitme aja käisin PTA vabrikupoes. Sealt võib alati leida mõnusaid leide ja pealegi on hetkel kaupluses reklaami järgi 60%-line allahindlus. Valisin endale sobiva asjad välja ja läksin kassasse. Tädi kassapidaja loeb triipkoodi sisse, vaatab lipikul olevat hinda ja teatab "siin sildi peal on vale hind". Jõudsin mõelda, et ju on keegi ühe eest või nulli tagant unustanud. Aga võta näpust- õige hind oli 100 krooni odavam. Järgmise asjaga sama teade ja sama mõte, aga rõõmusõnum teatas, et õige hind on 200 krooni odavam. No mis mul saab selle vastu olla, kui 300 krooni nagu maast leitud. Külastage ikka PTA vabrikupoodi ja raha jääb ülegi!

Sügisball

Lapsukesed sai eile õhtul unne rivistatud, et hakata nautima Eesti filmiloomingu pärli. Ootused olid suured, liiga suured. Nagu Eesti filmile kohane... no ma ei saa neid Ain Hanschmidti sõnu siia kirja panna, kuigi väljendaksid kõike väga hästi.

Niisiis minu kokuvõte- 1) vähe sõnu ja dialoogi, et saaks rahulikult mööda rahvusvahelisi filmifestivale käia, 2) kui keegi midagi ütleb, seda vähestki, siis ei saa aru. Lihtsalt ei saa aru, sest sõnad tulevad ootamatus kohas, 3) selline lõputa ja mittekuhugi viiv lugu, 4) hea, et me seda kinno ei läinud vaatama.

2:2

Täiesti arvestatavatel põhjustel ei ole ma pea kuu aega midagi blogitanud. Aga põhjuse tagajärg on nüüd käes ja vaatab teinekord mulle otse silma sisse. Vahest lähevad kaks pisikest silma küll veidi kõõrdi, aga seda armsam on.
Täna astusime ka vallavalitsusest läbi ja registreerisime lapse sünni. Maimukesele sai nimeks Kirke. Olen kuulnud erinevaid tähendusi sellele nimele- päikesejumala Heliose tütar ja et sellist nime kandis Aiaie saarel elanud noor ja kaunis nõid. Igatahes on tibu täitsa Kirke nägu. Ja Kirke sünniga seoses kuulutan koduse sugudevahelise seisu viigiks- 2:2

Tubased tegemised

Kui tali on õues, siis on hea soojas toas ilusaid asju teha. Kui hakkasin oma pärlijuttu ajama, siis ema teatas, et tal on omakorda oma ema vanad pärlid kusagil tallel. Aga kuna need on katki läinud, siis on neid parandatud ja ei näe just kõige paremad välja.

Egas muud, kui lõpuks sain käärid pärlipaelale sisse. Pesin pärlid puhtaks, lükkisin tamiili külge, panin uue kinnise ja valmis saigi. Midagi keerulist muidugi ei olnud, sest kõik mis oli, panin tagasi. Lisaks läksid käiku Jaanuse näpitsad ja traadilõikajad. Aitäh talle selle eest.

Eputamiseks panen pildikese ka juurde. Aga ega seda ilu ikka kaamerasse ei püüa. Pean tunnistama taas, et originaalis näevad kenamad välja, kui päriselus

Tali hakkas tulema

See nädal näitas talve märke. Ma ei hakka tänasest, pühapäevasest ilmast kirjutama. Seda teevad niikuinii kõik lehed ja muu meedia.

Aga nädala keskel oli juba veidi talve moodi. Olime just Kristjaniga koju tulnud ja õue läinud, kui hakkas lund sadama. Ilm oli selline mõnus porine-tatine-kleepuv. See "mõnus" muidugi Kristjani jaoks. Ta läks lähimasse poriloiku ja hakkas seal toimetama. Ega ma teda ei seganud ka.

Tulemus on selline....

Ehitusmees

Käbi ei kuku kännust kaugele....

Kuivatatud õunad

Selle aasta õunsaak oli nii suur, et osa õunu otsustasime ära kuivatada. Muidugi oli idee autor ja peamine elluviija Jaanus. Ta ehitas vajaliku resti, töötas välja tehnoloogia ja siis - tuld!
Selline nägi välja õunakuivatusrest koos õuntega enne kuivatamist....













......ja sellised olid õunad pärast päevi ahju otsas olles. Oeh. Need maitsevad väga hästi ja tuletavad lapsepõlve meelde.



Tähelepanelik vaataja leiab lisaks kuivanud õuntele veel ühe erinevuse- üks rida on kuivamise käigus täitsa ära kuivanud, sõna otses mõttes. Ilmselt käis seal nii mõnigi ahjualune pika keelega limpsimas....

Minu sünnipäev

Mul oli eile sünnipäev. Selline poolkõva juubelihõnguline. Sai kooki ja jooki ja kingitusi ja meelespidamisi ja õnnitlusi. Nagu ikka sünnipäevadel.
Kolleegidele tegin ka väikese istumise ja enne tööle tulekut käisin poest läbi. Kuna klaaside kokkulöömiseks oleks vaja sampust, siis seda plaanisingi osta. Selveris jalutades tuletati aga valjuhääldist meelde, et alkoholi enne kümmet ei müüda. Nii ei jäänud muud üle, kui osta cocat ja limpsi. Ega kolleegid ka võlgu ei jäänud. Nad tuli oma joogiga- printsessi lastesampusega.

James Bond

Käisime ja vaatasime selle imefilmi ära. Saime lapsehoidjalt veel ekstra linnaloa aega ja ühildasime selle väljas söömisega. Aga siis filmist. Ma ei saanud üldse aru, millest jutt käis. Minu arvates oleks pidanud Bond vähemalt kolm korda juba surma saama, aga ta väljus olukordadest ikka suhteliselt sirge ülikonnaga. Ainuke vaadatav asi olid eriefektid. Jäi küsimus, et kuhu siis edasi? Mis oleks järgmine Bondi tase? Ulme? Seda viimast oli juba niigi....
Mitte et ma nii väga pettunud oleks olnud, sest kinno minek ise oli juba peaaegu, et sündmus. Muidugi sõime popkorni ja jõime kokat ka. Aga vähemalt nüüd on kinoisu mõneks ajaks rahuldatud.

Mardisandid

Eilne mardilaupäev algas sellega, et igaks juhuks otsis Jaanus sahvrist välja kogu me kommivaru. Ikka mardisantide pärast. Mina muidugi mõtlesin, et kes meile siia ikka santi mängima tuleb. Aga näed, võta näpust. Kui me pealelõunased külalised olid ära läinud ja meie Kristjaniga üleval korrusel olime- tema vannis, mina niisama toimetas- oli äkki hirmus klobin. Suutsin vaid mõelda, et nüüd on vist Kristjan vannist välja kukkunud ja tuiskasin vannituppa. Sealt vaatasid mulle vastu kaks suurt ja rahulolevat silma. Ei midagi minu stsenaariumi kohast.
Ja siis kuulsin Jaanuse lõbusat häält "mardisandid". Nii oligi- esik oli täis laulvaid-itsitavaid tüdruk-poisse. Laulsid omad laulud ära ja Jaanus saigi väljaotsitud komme jagada. Nii lahe. Mina vaatasin ülevalt korruselt trepi otsast ja mõtlesin, et varsti lähevad võib-olla Kristjan ja sõber-Mark ka naabritele nalja-santi tegema :)

Reede fluidum

Nii mõnus on reede õhtu- nagu praegu. Jaanus ja Kristjan teevad koos süüa, mina õmblesin katkiläinud kindaid, väljas on null kraadi jahedust, aga toas on mõnus soe. Kui tahtmist on, siis saab varsti ahju alla tule teha ja leeki nautida.
Nii vähe ongi õnneks vaja.

Juustusaia sõltuvus

Nii, mis on sinu sõltuvus? Minu sõltuvus on hommikune juustusai kohviga. Ja mitte niisama. Kui võimalik, eriti kodustes tingimustes, siis sai peab olema kirde sai, või Saaremaa oma ja juust eesti juust, soovitavalt viilutatud.
Hommikune juustusai kohviga ja päev võib alata......

Joodiklilled

Eelmisel nädalal käisin Nõmme turul sisseoste tegemas. Olin just ära ostnud vajaliku lihatüki, möödusin lilleletist. Minu tähelepanu köitsid ülimalt ilusad oranzid pika varrega lilled. Müüjaks selline ehtne heas mõttes Nõmme mutt, kes teenib pensionile veidi lisaraha.
Minu küsimuse peale: palju lilled ka maksavad, vaatas ta mind oma lahkel ilmel pealaest jalatallani üle ja teatas sirge selja ja sorava häälega 50 krooni kimp. Ma muidugi kohe kauplema, et kui ma ostan kaks kimpu, palju siis maksab. Tädi vastu: no siis teeme viis krooni alla.
Muidugi oleks ma saanud ca 100 krooni eest kõik need lilled, mis tal seal hetkel olid ja ka need lilled mida ta järgmine kord müüma oleks tulnud. Ilmselgelt oli 100 krooni nende lillede eest palju. Aga lohutasin ennast mõttega, et kindasti olen ma 100 krooni mõttetuma asjagi peale silma pilgutamata kulutanud. Tõenäoliselt paistsin ma talle maksujõuline. Ja mina piisavalt kaastundlik, et sealt ostamata lahkuda. Nii ma saingi hirmkalli raha eest hirmilusad lilled. Koju tulles panin lilled vaasi nagu ikka. Ja suur oli mu imestus, kuidas ühed lilled vett joovad. Ma ütleksin silmnähtavalt. Nüüd on nad meie juures juba nädalakese olnud ja väsimuse märgid on ilmsed. Oleks pidanud neid rohkem jootma.
Sellepärast mulle muide ei meeldigi lilled, et ma ei suuda neid ära visata.

Super sushi

Päeval sähvatas mõte, et teeks õhtul sushit. Niikuinii on pühapäevaga nii, et eriti ennast ei liiguta ja kõht väga tühjaks ei lähe, aga midagi tahaks ikka näksida.
Ettevalmistuseks nori lehed, keedetud riis (sobib maailma hästi Veski Mati pudruriis. Just parasjagu jubedalt kleepuv), värsket kurki, praetud muna, lõhekala fileed ning kalamarja. Ja start.
Oijubehea tuli. Kristjan sõi ka, kuigi talle pakkusid muidugi pulgad rohkem huvi, kui sushi ise. Jaanusele maitses ka.
Mõni nõuanne/tähelepanek järgmiseks korraks. Et kahele, no ütleme kahele ja poolele, piisab 200 g toorest riisist. Kõik sushi sisse pandavad asjad peab hoolikalt ette valmistama ja valmis panema. Pärast pole võimalik enam väga midagi otsida. Vajalik on veekauss, et riisist kleepuvaid näppe loputada. Pigem panna vähem kui rohkem riisi, täidist (eriti kala) võib alati rohkem olla. Mõnusa maitse annab kalamari. Keeduriis olgu pigem magedam, kui soolane, sest soja kaste koos wasabiga teeb oma töö.
Kõrvale sobib väga hästi õlu.

Lestaroog

Et pere õhtuks söönuks saaks, siis tuleb võtta umbes viis lesta. Neid võib lasta tuua kas Raulil Hiiumaalt või soetada Mustamäe tee kalaputkast.
Kalad puhastada, lõigata pooleks, laduda vormi kihiti sibula, või, soola ja kiluvürtsiga. Vormile kaas peale ja siis kas päris ahju (nagu meie täna) või lihtsalt ahju küpsema. Nii umbes 20 minutit. Kõrvale võib keeta kartulit või süüa leiba. No õlu on muidugi boonus. Ja siis on pärast sööki tunda, kuidas kõht nurru lööb....

Tarkus

Olen kuulnud igasuguseid tarkusi- Kui kaotad, ära kaota õpitud. Või kui saad aru tehtud veast, siis hakka seda kohe parandama. Või usalda jumalat, aga lukusta oma auto. Või ära topi oma nina teiste asjadesse. Või suhtu armastusse ja söögi valmistamisse hulljulge andumusega. Ja nii edasi.

Üks tõetera, mille jõust ja väest ma reedel aru sain, kõlab nii- Õpi iga päev midagi uut.
Kui ma olin tööalaselt ennast ületanud ja teinud enda jaoks ära võimatu, siis energia, mis ma sellest sain, kestab veel tükk aega. Õppisin sellest väga palju ja tunne on selline nagu oleks oma tasemelt sammu kõrgemale astunud. Võimas :)

Seened vol 2

Paar sissekannet allpool kirjeldasin, kuidas meie seenelkäik fiaskoga lõppes. Aga lisasin ka, et alla me ei anna ja läheme kindlasti järgmisele katsele. Nüüd on seal siis jälle käidud. Olgu öeldud, et tee sinna on pikk ja jube narr on ikka tühjade kätega tagasi tulla.

Aga seekord oli seenejumal meie pool. Või oli see kuuseis või mingi muu soodustegur. Igaljuhul tulime tagasi koju kahe ämbritäie seentega. Enamuses meie mõlema lemmikud kuuseriisikad.

Aga nojah. Mina ja võõras mets. Mul on kohe ju alguses selline tunne, et ma eksin ära. Nii juhtuski. Pabin oli sees, et enam ei saanud aru ööd ega mütsi, kus ma olen. Helistasin Jaanusele, ühe käega hoidsin telefoni ja teisega lõikasin veel kuuse alt riisikat. Hirm oli suur, aga seent metsa ka ei tahtnud jätta.
Nii nagu mul on mere ees aukartus, nii ka metsa ees. Kui lähed hullult suurte ämbritega metsa suurt saaki saama, siis tavaliselt ei saa. Ja kui võtad sellised pisikesed süljetopsid kaasa, siis jälle metsaalune vohab seenetest. Alati peab piisavalt tarkust olema, et ahneks ei läheks.

Nüüd ilutsevad meie sahvririiulil pisikesed marineeritud seenepurgid. Nagu Koppel ütleks: nunnundusefaktor ületab igasugused piirid!

Pärlid

Mõni aeg tagasi saime lõpuks Kadri juures käidud ja ta näitas meile, kuidas endale ise pärlitest kena keed teha. Mul oli tehatahtmise soov ammu olemas, aga tegudeni ei olnud jõudnud.

Ega siit pikka juttu ei tulegi, panen oma kätetöö pildina üles. Minu arust näeb see kaelas veel parem välja, kui pildi peal.

Kadri juures käik lõppes sellega, et olen nii mõnegi pärli internetist tellinud. Jääb üle oodata seda rahulikku aega, et mõni kee valmis meisterdada.

Kristjan

Mõned päevad tagasi üritas poja oma keeles midagi öelda. Kuulasin ja mõtlesin, mida ta tahab öelda. Ühel hetkel tabasin ära- ta ütles oma nime.
Siiani osutas ta käega endale kõhule ja ültes enda kohta lihtsalt "see". Nüüd siis tuli nimi ka. Ja see kõlab järjest rohkem Kristjani moodi.

Seenefiasko

Küll me ikka läksime Jaanuse ja Kristjaniga metsa suurt kala püüdma. Endalegi teeb praegu nalja, kuidas me haledalt sisse kukkusime ja suurt saaki ei saanud. Kuigi varustus oli viimase peal. Naljatilgad :)
Niisiis oli tulemuseks mõni aeg eksimist, neli puravikku, läbimärjad riided ja osoonimürgitus. Aga tundub, et me pole veel lõpuni alla andnud ja läheme kindlasti uuele katsele.
Mõni seenepurk peab ikka sahvris olema, et tähtsamaid tähtpäevi tähistada.

08 08 08

Täna ongi see maagiline päev. Linn oli pulmaautosid täis, ainult ilm ei soosinud tänaseid abiellujaid. Juba hommikul pool kümme nägin Õnnepalee eest hobukaarikut välja sõitmas, vihmast norgus pruutpaar sees istumas. Kuidagi kurb tundus see algus.

Meie pidasime eile oma esimest pulma-aastapäev. Kuupäev sai rihitud Kristjani ja Jaanuse sünnipäeva vahele ning sõrmuse sisse kirjutati 07 aug 07.

Jaanusele, Paulile ja Andrusele tänaseks palju õnne sünnipäevaks.
Kniks.

Puhkuse lainel

Mul on puhkus. Üle pika aja nö ametlik, mitte lapsega seotud. Kuna Jaanus alustas oma puhkust Ungarisse minekuga, siis kihutasin mina Karepale. Ütlesin emale-isale ka, et ma tulen puhkusele, mis tähendab, et ma ei tahaks eriti kodutöödeski abiks olla, et ei peaks lõunasöögi peale mõtlema ja et saaks lapse vabalt hoovi ringi jooksma lasta. Ja just sellist puhkust ma neli päeva ka sain. Isa vaatas õues enamus aja Kristjani järgi, ema tegi head-paremat süüa, reedel oli rannailm, laupäeval sai Rakveres soppamas käidud, vihmapüha peetud ja raamatuid-ajalehti loetud, pühapäev oli saunapäev (see oli mul üle väga pika aja ülimegamõnus saunakogemus taas). Ja nii see aeg otsa saigi. Täna tulin jälle koju ja kuidagi väga hubane oli tuppa tulla. Oma Kodu.

Visa hing

Peaaegu kahe-aastane tegelane on üks piisavalt visa hing. Ise, kõike tahaks ise teha. Kui lähed küsimata appi, siis on jonn lahti. Riideid oskab ise seljast ära võtta juba mõnda aega, mõnda eset oskab ise ka selga panna. Jalatsite, eriti kummikute jalga panemiseks on uskumatu tehnoloogia. Krõpsuga sandaalid jalga ja jalast ära on juba käkitegu.

Jaanus ütles, et ma ikka pilte ka paneks. Seega riietumise stiilinäited on nüüd ka nö must-valgel olemas. Antud pildil valmistume ujuma minekuks- ujumismüts pähe ja püksid jalga :)

Koriluse lainel

Nüüd on see siis käes. Maasikad sai just eile ära ostetud, seenele mineku plaan on päevakorras, kalad on merest ära püütud, kurkide tegemise aeg seisab veel ees. Tomati-sibula kaste ootab küpseid tomateid ja värskeid sibulaid. Äkki tuleb õunu ka....
Kui me oma tühjade purkide laviini vaatasime, siis tuli õud peale, et neid on nii kohutavalt palju. Suhteliselt suure tõenäosusega saavad need suve jooksul täis ja siis tuleb seda kupatust kusagil hoida, et kõik säiliks. Kas ma nurisesin? Ei-ei. Ma lihtsalt kirjeldasin tekkinud olukorda.
Ja siis mõnel pühapäeva hommikul teed pannkooki ja kühveldad sinna peale hunniku enda tehtud õuna- või maasikamoosi. Nammi-nammi.....

24

See on üks väheseid seriaale, mida ma huviga vaatan. Tänaseks on neljandast hooajast näidatud kahte seeriat. Kuna esitlus toimub laupäeva õhtul, siis muidugi suutsime viimase vahele jätta. Vahepeal tundus, et televisoon ja õlle-liha tootjad on omavahel äss diili teinud. Telekast midagi vaadata ei ole, järelikult tuleb minna õue sööma-jooma. Nüüd on ETV omapärase otsuse teinud ja nii popi seriaali laupäeva õhtule lükanud. No tule taevas appi!

Väikese kavalused

Ühel päeval oli vaja Kristjani pluusile ette õmmelda nööp, oranži niidiga. Minu ümmarguses õmbluskastis sellist värvi niiti ei olnud. Jaanus tuli appi oma kavalusega. Et kui tema väike oli ja sinisel koolipluusile oli vaja nööpi õmmelda, siis valge niidiga nööp ette, pärast sinise vildika või pastakaga niit üle joonistada. Kui ta seda rääkis, siis ta ise oli kavala krutskit teinud pioneeri nägu.

Minu lapsepõlve kavalused olid hoopis hirmsamad ja kurja kuulutavama tulevikuga. Nimelt olid meil kodused tööd kolme õe vahel ära jagatud- kes pidi mis päeval märja lapiga toimetama ja kes millal põrandat pühkima. Nii tuli mulgi, pesamunal, vahest hari kätte võtta ja esikust liiv kokku korjata. Mõeldud tehtud- liiv hunnikusse ja niuti vaiba serva alla. Ja kui ema mu kavaluse leidis, siis ütles ta ikka, et kes nii teeb, sellest saab tulevikus laisk ja lohakas perenaine. Mine võta nüüd kinni, ütles ta seda hirmutamiseks või tõena, aga ega ma just kõige tublim koristaja praegugi ei ole. Ilmselgelt ma oma noorpõlve kavalust enam ei rakenda.

Jaanipäeva järg

Kui me eile õhtul Läänemaalt tagasi jõudsime, siis millegipärast ei olnud Kirstjanil koju jõudes just kõige parem tuju. Kiun ja jonn olid õhus ja Jaanus teatas, et tema läheb nüüd kalale. Egas midagi- meest sõnast, härga sarvest.
Jalutasime Kristjaniga õues, tema rohkem veeloigus. Tuppa jõudes olid kummikud seest vett täis ning kogu ihupesu tuli välja vahetada.
Toimetasin köögis, kui nägin Jaanust tulemas. Uskumatu- tal oli midagi näpu otsas. Ja see oli Kala nimega Haug.

Kohe kaaluti ja mõõdeti, roogiti ja keedeti ja küpsetati ja siis kogu pere ümmarguse söögilaua taha ja mõne aja pärast olid alles tühi supipott ja natuke kalapraadimise lõhna. Praegugi tunnen Pavlovi refleksi tekkimas.....

Mees naistest

Anne nr. 6/2008 lk. 54 küsimus: "Naiselikul ja mehelikul loogikal on erinevus. Milles see avaldub?"

Vastus: ".... kas teate näiteks mõnda naist, kes teaks peast mõnegi jalgpallimeeskonna rivistust? Küll aga teavad nad une pealt kõiki näitlejaid, kes seriaalis "Jalgpallurite naised" jalgpallureid mängivad. Müstika."

Ajakiri Anne versus Lauri Laubre.

Surfihooaja avamine

Täna sai pidulikult surfihooaeg avatud. Kihutasime Pärnu taha Kullipesa randa. See pidavat oleva Pärnu Surfiklubi hallata ja hooldada. Igati kena avalik rand.
Kristjan oli ka tubli. Kihutas kohe mängima seal olnud teise lapse mänguasjadega ja oli pahane, kui ta pidi need tagasi andma. Õnneks pidas ta kogu seal oldud aja kenasti vastu. Vahepeal söödud kirsid ja küpsis olid liivalisandiga, aga teda see vist ei häirinud.
Ja mida veel ühelt surfipäevalt tahta- õige tuul, soe, päike, natuke rahvast. Superluks.

Kui meenutada mõnda muud hooaja algust, siis ikka meenub üks 10.aprill aastate tagant, kui Vahur ja Jaanus Rohukülas jääpankade vahel alustasid. Nagu Jaanus täna ütles, siis sadamast vasakule ei saanud minna, sest seal oli meri veel jääs. Aga paremal pool olid praamid vee lahti lükanud. Prrrr.....

Lühidalt- jalgpall

No kes ei vaataks praegu jalgpalli! Isegi Kristjani pea 70 aastane hoidja proua Malle ütles "ma ei ole mingi jalgpallifänn, aga ikka ma avastan ennast igal õhtul mänge vaatamas". Mina vaatan ka. Mõnikord vaatan ära hümnid ja siis ma juba magan, vahest jõuan esimese poolaja lõpuni vastu pidada. Aga ega oluline ei olegi minu vastupidamine, vaid see mis platsil toimub. Eilne Türgi-Horvaatia mäng. Müstika, ma ütlen. Kimada 120 minutit, et mitte öelda kaks tundi, mööda väljakut ringi. Müstika, ma ütlen. See, kuidas Türgi viimase tuhande minuti peal värava lõi. Müstika, ma ütlen. Penaltid. Ka kõige külmema närviga mängijad võivad vahel mööda lüüa. Ma kordan ennast taas, aga müstika, ma ütlen.

Millegipärast meenuvad Eesti meeste võrgumansa pääs Euroopa Meistrivõistluste finaali ja korvpalli Eesti Meistrivõistluste viimane finaalmäng, mille Rock võitis. Sport on lahe!

Ja kui Miljonimängus oleks miljoniküsimus, et millal võeti jalgpallis kasutusele kollased ja punased kaardid, siis ma teaks vastust! See oli Mehhiko MM 1970. Hannes Võrno naerataks :) Ja mina ka :)

Kurgisalat

Olen läbi talve kurgisalatisse kurke lõiganud lapse huvidest lähtuvalt- ikka neljakandilised, et oleks hea kahvlit sisse torgata ja suhu pista. Nüüd on laps suurem ja minu eelistused muutunud või õigemini tagasi paika loksunud.
Kui te tahate kõige paremat kurgisalatit saada, siis tuleb teha seda minu isa kombel. Võtta kauss, koorida kurk (eelistatud lühikesed kurgid), lõigata pigem õhukesed seibid, raputada soola peale, sedada noaga läbi. Võtta kausist suurem taldrik ja see kausi peale kummuli keerata ning kurgid läbi raputada (tugevalt ja üsna mitu korda). Lisada võib maitse järgi hakitud tilli. Ja nüüd kõrvale ükskõik mida või mitte midagi ja see söök maitseb imehea.

Kristjani tegemisi

Ei püsi vist ükski laps paigal. Sama Kristjaniga. Hommikused toimetused sellised, et mina lähen üles riidesse panema ja Kristjan jääb alla toimetama. Alla tulemise vaatepilt võtab vahest naerust kõveraks. Eile oli ta ennast pesuväele riidest lahti koorinud, üles leidnud oma kummikud ja need valesse jalga toppinud, esikukapist leitud issi suusamütsi pähe tõmmanud ja kuna ta ulatub nüüd uksi avama, siis wc-st potipesuharja võtnud. Nii ta siis mööda esikut ja elutuba toimetas. Kui ta mind naeramas nägi, siis oli tal endalgi väga lõbus olla :)


Ühel kenal laupäeval käsime loomaaias. Meil oli Jaanusega sinna minemise mõte juba mõnda aega meeles mõlkunud, aga tegudeni ei jõudnud. Nüüd siis helistas mu õde Katariinarosaalie ;) ja teatas, et nemad on minemas. Me siis ka. Õigemini mina ja Kristjan, sest Jaanus läks Paide rallit sõitma.
Algus oli hea. Kristjan istus kärus ja sõit läks lahti ning tempo oli paras. Mõne aja pärast väsis ta ära ja teda hakkasid huvitama hoopis kivid, teised lapsed ja teiste laste jäätised. Sealt edasi kulges me tee üsna vaevaliselt. Lõpuks jõudsime ikka autoni ja siis ka koju. Muidugi magas väsinud mees mõnusa lõunauinaku.
Mina ise olin loomaaias kuidagi pettunud. Selline kurb ja trööstitu kohati. Lisaks liiga vähe suunavaid silte ning mingit head teed liikumiseks ka ei olnud. Ikka pidi tiirutama ja võib-olla jäid mõned põnevad loomad nägemata.
Aga nüüd on loomaaias käidud ja aru saadud, et Kristjan oli selle ürituse jaoks natuke väike.

Pühade müristus

Kui nädalasse satub mõni püha, siis on ikka ajaarvestus sassis ja elu justkui peapeale pööratud. Ei olnud ka seekord erand.
Kolmapäeva õhtul kihutasime ema sünnipäevale. Juba mitmendat aastat tähistatakse ema päris jaanuari sünnipäeva 30ndal aprillil koos maitulega. Arusaadav ka. Kevadel on mõnusam juba õues olla ja toimetada ning kõik sõbrad-tuttavad kokku kutsuda. Talvine külm ilm seab oluliselt rohkem piiranguid.
Neljapäeva. Ärgates oli muidugi laupäeva tunne ja selle tunde ajel krahmasin voodist pesu, et puhas asemele panna. No saadagu aru- laupäev on ju saunapäev ja nii megamõnus on puhta ihuga puhaste linade vahele pugeda. Tüng.
Saanud segadusest selgusele sügelesid näpud ikka ja selle tulemus oli kerkiv pärmitaigen. Taignategu ja küpsetus oli ikka tõsine päevatöö. Vahepeal jõudsin tuba koristada, sest lõpuks oli tegu kaduneljapäevaga, poes käia, koristada, lõunat teha ja jälle koristada.
Leppime kokku, et pirukad tulid välja maailma parimad. Singiga ja magusad kaneeli-õuna-meega. Ma muidugi ei tea, kas mind just Haapsalu kaubamaja küpsetusosakonda oleks tööle võetud, aga ikkagi.
Reede. Törtsuke tööd Pärnus.
Ja siis algas tavaline nädalalõpp.

Laupäevak Läänemaal

Käisime nädalavahetusel Läänemaa kandis tööd tegemas. Ega see majapidamine kerge ei ole, kui asub natuke kaugel, kõik tahab korraga niitmist, lõikamist, riisumist, muldamist.
Kontoriinimesena olid pärast kõik kummardamise lihased valusad.
Aga tööd sai jälle tublisti tehtud- vaarikad, põõsaid ja puid lõigatud, oksi purustatud, väetist pandud, natuke niidetud.

Kristjan oli ka tubli- õpetas kõik kaunistuskivid ujuma. Muudkui noppis neid lillepeenrast, ütles "hopadi" ja "ujuma" ja viskas järgmise kivi basseini.
Ja nii see aeg läkski. Kui hakkasime ära tulema, siis mina olin nii väsinud, et jätsime head inimesed Läänemaal külastamata. Aga hea sõnaga pidasime neid ikka meeles :)

Tõsised teemad

Meil oli täna Jaanusega hommisöögilauas tõsine teema käsil- Eesti majandus. Taustaks rääkis Terevisiooni stuudios Heido Vitsur. Ta rääkis nii mõnusalt ja targalt. Mitte nagu mõni poliitik. Kui tema küljes poleks Keskerakondlikku mainet, siis võib olla võtaks istuv peaminister ka teda rohkem kuulda.
Igatahes rääkis ta nii õigeid asju, et me mõlemad kiitsime teda takka. Jaanus eriti :)

Aga jutt oli asjalik. Peamine tarkusetera, mis mulle ülekõige meeldis ja mille ma siia ka kirja panen- laenuraha ja laastutuli ei kesta kaua.

Uus elu

Meil on nüüd uus elu ja korraldus- Kristjanil on oma toas oma voodi. Ja kujutatagu ette- ta on seal kolm ööd ka iseseisvalt maganud. Pigem olen mina käinud teda vaatamas, kui et tema oleks meie juurde tulnud. Isegi hommikul ei tule ta meie juurde, vaid ma lähen ja toon ta meie vahele.

Jaaah. Mulle tundub, et magamise kohalt on ta hetkel pigem minusse- läheb vara magama ja tõuseb ka vara, hommikuti voodis ei vedele, vaid hakkab kohe toimetama.

Olge tähelepanelikud, teid petetakse

Jälle pean murekirja kirjutama. Viimasel ajal satun harva poodi. Põhjus lihtne- Kristjaniga poodi minnes kuluvad kõigi närvid liiga palju. Lihtsam on endal üks ära käia ja asi ants.

Niisiis jäi poja issiga ja mina läksin kiirelt poetuurile. Üritasin kokkuhoidlik olla, no nii profülaktika mõttes :) Vaatasin toodete hindu ja üritasin meelde jätta, siis hea kassas kontrollida. Minu "väljavalituks" osutusid muna ja krevetid.
Jõudes kassasse oli mul juba eelaimdus, et sealt ei saa midagi head tulla. Nii oligi. Krevetid oli minu mälu järgi 29 krooni ja munad 22 krooni. Kassatädi lasi läbi 33 krooni ja munade eest 24 krooni. Muidugi ei olnud mõtet kassapidajaga väga õiendada. Vangutasin pead ja läksin infoletti. Sealne teenindaja ei vaevunud krevettide hinda isegi mitte järele pärima, vaid leppis minu öeldud "29 krooni millegagi" ja andis mulle raha tagasi.

Tuleb vist välja, et pead iga hinna kirja panema ja siis kontrollima. Kõik see juhtus Rimis ja mitte esimest korda. Nii et olge tähelepanelikud, kui sinna satute.

Kevadtöödele tuld!!!

Ilusate ilmadega ei saa toas istuda, ikka vaja õues mütata. Nädalavahetusel sai riisutud, oksi purustatud, lõpmatuseni kivisillutist pühitud. Silm puhkas pärast tehtud tööl.
Kui nüüd ilmad ka veel soojemaks läheksid.....

Kevad murrab täiega, pori ruulib

Eile õhtu õues olles tuli tõeline kevade tunne peale- õhus oli mulla lõhna, naabrid olid juba grilli välja tirinud ja see suitses. Jalgratturid ja jooksjad on vallutanud külavaheteed.
Varsti hakkab vist kogu elu-olu toimuma õues terrassi peal. Saaks veel Kristjanile liivakasti ka. Kaua ta ikka mullahunnikus ja prahi põletamise tünnis mängib. Kuigi ma olen veendunud- lapsele on ka need kaks viimast ääretult põnevad.

Ah jaa. Eilne esimene Kristjani poris müttamine lõppes horisontaalis mudaloigus ja kui ma siis porist ja karjuvat last kodu poole tassisin, siis möödasõitvast autost vaatas mind ja minu ponnistusi mõnusa muigega keegi ka lapsevanem. Äratundmisrõõm.

Soojus

Ma ei ole eriline sooja fänn. Selles mõttes, et minna soojale maale reisile ei ole minu esimene valik. Ikka lumi ja mäed ja päike on need, mis mind tõmbavad.
Selline soojus ja soe tuul nagu oli eile, mulle jälle meeldib. Mahe, mõnus aga mitte liiga palav.

Eile vaatasin kodu ümber, kuidas soojus hammustab tüki talve jälle ära. Kristjani kelgurada kaotab päevas pikkuses ja kõrguses meetreid ja stardipaika sätitud püstloodis redel on juba täiesti pikali kukkunud. Kevad murrab mühinal hoovi. Keegi tegi tabava võrdluse- kevade ja talve lõppmäng on alanud ja võitja on teada. Ainult võidu aeg ei ole veel teada.

Auhinnad parimatele

Sättisisn ennast teleka ette, et vaadata teatriauhindade kätteandmist. Tavaliselt on kogu muu etendus, kui auhindade kätteandmise ise, hoopis vaatamisväärsem.
Seekord ei pidanud pettuma! Tõeliselt nauditav NO99 etendus. Eriti meeldis parima naiskõrvalosatäitja Tiina Tauraite tänamine. Ja ega tänatavgi hätta ei jäänud.
Siis veel parima meesosatäitja nominentide väljakuulutamine tuules ja vaikuses.
Kord suspedes ja siis prokaatkleitides mehed, rolle vahetav Mirtel Pohla. Superluks.
Sellise NO99 stiilis etenduste puhul on minu jaoks oht, et vint keeratakse lõpuks ikka üle. Õnneks suudeti sellest hoiduda. Võib olla satun ka mõne NO teatri etendusele nüüd.

Paastumaarjapäev

Paastumaarjapäev 25. märtsil on kevade alguspäev, naistepüha, kapsapüha, maagilise edu meelitamise püha. Maarjapäeval joodi puna, mis tõi kogu aastaks õitseva välimuse ja puna põsile. See oli päev, mil abielunaised pidutsesid ja käisid kõrtsis. Nagu kõigil naistepühadel, nii pidid ka maarjapäeval naistepeole või selle lähedusse sattunud mehed naistele välja tegema.
19. sajandil tõmmati naistepühale sattunud mehele tanu pähe ja tõsteti ta üles, mille peale mehel tuli osta õlut ja viina ning naisi kostitada. Meeste kimbutamine, mängud, tembud, tantsud kuuluvad kõigi naistepühade juurde.
See püha toimis nagu sotsiaalne ventiil, mis võimaldas raskest tööst ja igapäevarollist puhata. On teateid, et sel päeval riietuti valgesse.
Külla minnes tuli puna kaasa võtta. Maarjapuna on punaseks värvitud õlu, viin, vein või mahl. Sel päeval söödi ka punaseid marju, ülepannikooke ja karaskit. Ida- ja Kagu-Eestis söödi kuivatatud kala ja haugi. Maarjapäeva peeti haugide kudemise alguseks, mistõttu sellise toiduga tagati kalasaak. Lisaks söödi seajalgu ja anti kondid sigadele.

Olen jälle olemas

Tere tulemast tagasi!
Nii mõningi inimene, kes mu blogi ikka aeg-ajalt külastas, on teinud järelpärimisi minu sissekannete (mitte)tegemise kohta.

Nii ta on. Üritan ennast nüüd jälle nö kokku võtta ja enda asju ja elu üles kirjutada. Sest endalgi on oma kirjatükke vahest täitsa hea lugeda :)

Hetk.
Poeg. Poja on tubli ja tore sell. Ikka oskab ta mu/me närvi- ja tundekeeled pingule tõmmata ja nendel meeletult ilusaid sümfooniad mängida. Iga kord, kui suudan ta tegemiste peale pahandada, mõtlen sekund hiljem, et poleks vaja olnud. Lihtsam on tasakesti asju ajada. Ta kuulab sind hoolikamalt ja kui küsimusi küsida (nagu näiteks "said sa aru" või "oled sa nüüd hea laps"), siis noogutab lahkesti.
Nii lihtlabaselt lihtne hääle tõstmine viib kõige pealt mind ennast õue ja lisaks poja ainult naeratab oma 16 hamba naeratust.

Abikaasa. Üllatab mind jätkuvalt oma heade ja tarkade mõtetega. Lisaks muidugi superissi oma pojale. Tegelikult ongi vist poja rohkem issi-memmekas. Issiga koos tehakse ju hoopis põnevamaid asju!
Veel on abikaasa super-kokk. Viimase aja supikeetmised/hautamised meie kamin-ahjus, on keele lausa alla viinud.

Töö. Olen nüüd ennast sisse seadnud Torimäe tänava 11ndale korrusele, vaatega merele. Alguses kõigutas, nüüd saan juba rahulikult tööd teha :)
Ütleme nii, et patt oleks mitte rahul olla.

Auto

Pärast eilset rehvivahetus operatsiooni oli kuidagi imelik tunne- väljas soe, tee puhas ja autol naelad all. Täna jääb üle loota, et minu auto taga pidurdaval autol oleks ka naelad all. Talv tuli.

Segamini aastaajad

Eile olin valmis kirjutama, et kevad on kätte jõudnud, täna on juba talv.
Kevade tunne tekkis hilissügisel külvatud muru tärkamisest. Täna hommikul ärgates oli maapind valge. Nüüd läheb muru kõik vastu taevast ja päriskevadel tuleb seda putitada.

Minu ettepanek- nimetame aastaajad ümber- päristalv, päriskevad, pärissuvi, pärissügis.
Reaalne aeg on suvaline valik eelnimetatud "päris" aastaaegadest.

Uus päev

Täna oli tõeline käimise päev- mööda ehituspoode. Ja siis äkki. Keset põrandat. Kutt seisab hetke ja paneb aga jala jala ette. Ja nii päris pikalt. Nüüd võib vist Kristjani käimise avatuks lugeda. Palju õnne!

Tuleb, tuleb

Ootame Kristjani käima hakkamist nagu jõuluvana. Ei tule ega tule. Aga nüüd vist jälle annab lootust.
Ootus ja lootus on lastevanemate eluaegne saatja- et hakkaks naeratama, et hakkaks keerama, et hakkaks roomama, käima, jooksma. Et lasteaias läheks hästi, et koolis saaks hakkama, et tooks koju ilusaid hindeid, et leiaks ilusa pruudi, et teeks ema ja isa vanavanemateks ja nii edasi...... Nutt tuleb kohe peale.

Mõnus kogemus

Käisime Läänemaal saunas. Lahke peretütar tegi juba mõni aeg tagasi reklaami oma popile nahakoorimisplöksile- kaerahelbed, sool ja mesi. Nõutasin siis ka seda oma saunaskäigu ajaks.
Mmmmmmm.... esiteks maitses see väga hästi. Ja teiseks tegi see minu olemise täiesti uueks inimeseks- nahk nagu beebil, energiat duracelli jänese jagu. Ilmselt lähevad meie kodused pudru jaoks mõeldud kaerahelbed nüüd jahvatamisele ning võtavad järjekorda peagi valmiva sauna ukse taha.

Ühe loo lõpp

Andsin endast talle pea kaheksa aastat. Ja nüüd on see lõppenud. Minu algatusel. Ajad läksid segaseks ja ilmselt oli lõpplahendus minu jaoks üsna soodne. Nagu öeldi- oleks võinud ka kehvemini minna.
Kas ma olen kurb? Ei ole. Lõpp tuli minu jaoks õigel ajal. Uued teed ja võimalused on valla ja avatud. Olen turul saadaval.
Hüüdnimi jääb mulle vähemalt kojaliinis küll vist igavesti alles. Kohuke.

Noorkodalane Peipsi ääres

Suvised pildid Peipsi ääres peetud noortekoja suvepäevadest.